Kapsaliblikas

Nägin ükspäev liblikat, arvestades seda, et oleme nii kaugele, teisele poole maakera tulnud võiks eeldada et see liblikas saab midagi erilist ja ilusat olema. Aga ei, kapsaliblikas oli hoopis.
Eile käisime Launceston Cup´il. Ennelõunal võtsime suuna Launcestoni poole, et hobuste võiduajamist vaadata. Mehed panid panuseid hobuste peale, võitsid ka. Me, neiud arutasime omakeskis, kelle peale panuseid panna - selgus et õnnemängus meil ei vea, veab siis ehk mujal. Kõik olid end üles löönud, kaunid kleidid naistel ja ülikonnad meestel. Naised on siin üpris vabameelesed, kõik mis meeldib pannakse selga ilma enesekriitikat tegemata.
Täna hommikul tulime Duncaniga Launcestonist tagasi, mõtlesime et saame talle siin abiks olla ja läksimegi hommikul lehmi lüpsile ajama ja söötsime sigu. Farmist tagasi tulles kiikasime postkasti ja juhuu, meie TFN numbrid olid juba saabunud (lubati 28 päeva jooksul). Seega saame probleemideta tööle asuda.
Hetkel on meil siin väike siesta ja siis läheme jälle lehmi ajama.

Päikest!

Päästetud lehm

Täna oli meil ilus ilm, sooja kuskil 27 kraadi. Hommiku poole leidsime kuurist omale täispuidust kapi. Vedisime selle mitme peale õue peale ja hakkasime Annega puhastama. Käiku läksid tolmulapid, tolmuimeja, harjad ja putukamürk. Kapi saime enam vähem puhtaks ning seejärel panime ta käru peale ja sõidutasime tuppa. Nüüd on meil asjad lahti pakitud, ilusasti kapis ja kõigest on ülevaade. Tuba sai natuke hubasem ka. Pärast lõunal käisime Robertsonis omale töösaapaid ostmas. Nüüd on meil mõlemal päris nahast korralikud töösaapad, mida juba sisse kanda saime. Õhtuks oli planeeritud karjuste puhastamine okstest. Sellega läks meil päris kaua aega ja see oli üsna hull töö ka. Esiteks, meil polnud töökindaid ega töövahendeid. Nii me siis jalgadega tammusime karjuste ümbert sõnajalgu maha ja vabastasime traate osktest ja muust sogast, mis tuulega sinna peale ja ümber sattunud oli. Kui traadid oli sodist puhtad, pingutasime need ära ja pingestasime. Selle tööga läks päris mitu tundi. Natuke kõhe sellist tööd ka teha, kui ei tea, mis loomi või putukaid sellises võsas kartma peaks. Mina kardan kõige rohkem usse, aga siin on ju palju mürgiseid putukaid ja jumal teab, keda veel. Ühesõnaga see töö sai tehtud, hakkasime sinna aedikusse lehmi ajama. Plaan olemas, paigutati meid kohtadele ja jäime ootame, et Duncan lehmad UTEga kokku ajaks. Sinna maani läks kõik hästi, kui ühe kohaliku pere koer otsustas vastutegevust tegema hakkata. Meil oli kari ilusti koos ja juba õige aediku poole teel, kui see haukudes karjale peale lendas ja nad tuldud teed tagasi kihutas. Lehmad läksid hoogu ja panid läbi karjuste igale poole laiali. Egas midagi. Otsast peale jälle. Kõige pealt hoidsin mina (Mari) naabrikoera kinni, kuna omanik käis korra vaatamas küll, aga ütles, et koer nii kui nii teda ei kuula ja jättis ta nö meie kaela. Pärast pani Jane ta UTEsse kinni. Aga ohh õnnetust, pärast seda esimest intsitenti koeraga olid meie lehmad igal pool laiali. Pooled said õigesse aeda, pooled laiali. Üks hull pani pea ees jõkke. Järgnes operatsioon lehma päästmine. Kõik jooksuga jõe äärde oma valvepaikadest. Pikalt plaani pidada ei saanud, sest Duncan hoidis lehma pead vee peal, et see vette ei vajuks, sest lehm oli nii õnnetult jõe kaldast alla kukkunud, et ise enam püsti ei saanud. Siis me kolmekesi mina, Anne ja Jane kangutasime palke. Ühe libistasime lehma pea alla, et see vee peal püsiks, siis pääses Duncan mootorsae juurde ja saagis lehma all oleva palgi katki, et lehm saaks vette ja ujuks ise välja. Kui mootorsae tööle pani, hakkas vaene lehm nii hullusti rapsima, sest kujutage ette, mis hirm tal sees oli. Õnneks meie plaan töötas ja Duncani sai ta lõpuks vette sikutatud. Lehm sai jalad alla ja jätsime ta sinna toibuma. Pärast kordaläinud operatsiooni otsustati, et ülejäänud jooksu pannud lehmad ajame õigesse aeda hiljem. Koju sõites leidsime kaks jooksikut veel, aga need panid ise jälle traatide vahelt õigesse aedikusse jooksu. Vot sellised seiklused olid meil täna. Ja oh ei, päev ei ole veel läbi. Kell 22 lähme irrigation´it tegema (niisutussüsteemi) ümber tõstma. Pärast seda loodetavasti saame magama, sest homme lähme Launcestoni Cap´ile. Tuleb jälle üks pikk päev.
Olge tublid ja hoidke oma koerad järelvalve all!
Mari ja Anne

Eesti vabariigi aastapäev

Meie vabariigi aastapäev algas varakult. Hommikul kaheksa paiku ajas Jane meid üles, tõmbasime tööriided selga ja läksime vasikaid ajama. Anne sai UTE´t (põhimõtteliselt kastiauto, loe: juut) juhtida natuke ja siis karjatasime vasikad meie maja lähedal asuvale karjamaale. Pärast hommikusööki läksime Scottsdale meile Annega pangakontosid avama ja tööriideid šoppama. Kõik asjad saime edukalt tehtud ja pärastlõunaks olime juba kodus tagasi. Tegime kiire lõuna ja seejärel aitasime Duncanil veel talutöid teha. Ära sai tehtud nii mitugi asja: vasikate nummerdamine (emastele ühte kõrva number ja teise talu märk, isastele ainult talu märk), vasikate vaktsineerimine ( üks ravim süstiti naha alla ja teine pritsiti selja peale) ning pullvasikatele pandi munade ümber kumm, mis vajutab veresooned kinni ja munad kukuvad 3 nädala pärast maha. Meie olime kõige selle juures kõigest assistendid, loomade ette ajajad ja asjade kätte andjad. Pärast paari töötundi tegime köögis mõned kiiremad liigutused, et teha vabariigi aastapäevaks mõned paremad palad Duncani vanemate juurde lauale kaasa. Kõik asjad maitsevad ja on siin kõvasti teistmoodi, nt isegi majonees on magusam. Andsime endast parima ja kaasa sai tehtud kartulisalat, singirullid, täidetud munad, šašlõkk ja õunakook. Kõik kiitsid ja kõigile maitses.Duncani vanemad olid veel nii armsad, et printisid väikesed eesti lipukesed laua peale. Tekkis kohe päris õige pidupäeva tunne!
NB! Siinkohal mainin ära, et pilte oleme veidi jäädvustanud enda jaoks küll, kuid hetkel neid blogisse laadida ei tahaks, kuna see võtaks siinse netiühendusega palju aega. Pildid tulevad, aga kunagi hiljem.
See pole küll naljakas, aga tapsime oma toast esimese mürgise ämbliku. Ta küll ei tapa, kuid hammustuse järel läheb see koht paiste ja peab antibiootikume võtma. Aga no worries, Mari lõi ämbliku oma uue balleriinaga laiaks:D
Tänaseks tõmbame otsad kokku ja kerime ära voodisse.
Olge tublid, püsige terved ja olete kallid!
Mari ja Anne

Põldmari või mampel?!

Neljapäeval käisime Duncani(Jane elukaaslase) vanemate pool veini joomas. Too päev oli ilm üsna kole, tuul (Eesti mõistes hull torm) ja vihm. Külm oli ka, nii umbes 8 kraadi. Selline pidi nende talv olema, kuid hetkel on selliste "talviste" ilmade jaoks siin liiga vara. Veebruar peaks siiski olema suve viimane kuu. Reedel viidi meid roadtripile ( ehk automatkale). Käisime kahes rannas Vaikse ookeani ääres. Ja teate mis, seal oli võrratu!!! Valge liiv, sinine vesi ja soe päike! Uskumatult palju on siin looduse poolt antud. Veetsime kuskil tunnikese rannas ja edasi läksime Scamanderisse kartulipõllule, kus nägime oma tulevasi töökaaslasi ja saime ühe vao kartuleid ära sorteerida diggeri peal. Näod said 5 minutiga tolmukatte alla. Aga tolm meid ei tapa, seega on kõik tip-top. Õhtusöögiks läksime Duncani õe juurde St Mary´sse.
Laupäeva päeval käisime Janega põldmarju või siis mampleid korjamas (inglise keeles blackberrys), me ei teagi kummad nad siis eesti keeles on (vastuseid ootame kommentaaridesse). Igatahes on need siin päris suured ja mahlased, enamus kadusid kõhtu ja mõned tõime koju ka, et Janele muffineid heategevus laadale müügiks teha. Õhtul grillisime kodus ja pärast seda viidi meid kohaliku eluga tutvuma pubisse. Kahjuks too õhtu seal väga palju rahvast ei olnud, aga saime ettekujutuse kuidas siin seltsielu käib. Koju saime tagasi kuskil 21 ehk siis peod siin pikale väga ei veni. Täna, pühapäeval koristasime hommikul maja, sest kinnisvara maakler tuli sellest pilte tegema, kuna maja läheb müüki. Pärast harja ja tolmuimejaga ringi hullamist, läksime Janega jälle jalutama. Korjasime koju õunu ja käisime jõe ääres päeva veetmas. Õhtul käisime Duncaniga koos pumbaga midagi tegemas, seletati meile küll, aga jutt oli üsna keeruline ka :D Aga äge oli, sest saime sõita auto kastis koos Twiggyga (Jane ja Duncani tõukoer). Nüüd vaatame filmi ja varsti ongi uneaeg. Meil Annega on siin tekkinud mingi hull unevajadus, esimesel ööl magasime 14 tundi jutti ja nüüd oleme igal öösel vähemalt 12 tundi maganud. Arvatavasti asi selles, et kõik on uus ja huvitav ning ingliskeelset juttu jälgida on hetkel üsna energiat nõudev.
Homme plaanime hommikul talus abiks olla, siis lähme linna töö saapaid ja riideid ostma ning pangakontosid avama. Õhtul lähme Duncani vanemate poole grillima. Panime šašlõki täna marinaadi ja homme teeme kartulisalatit, täidetud mune, singirulle ja õunakooki vabariigi aastapäeva puhul.
Praegu meil tegevust jagub ja vaikselt hakkame kohalike jutust rohkem aru saama. Algul tundus seis nutusem.
Tööd alustame laupäeval, sest praegu on veel natuke vara.
Üldiselt on meiega kõik hästi, muretseda pole vaja. Väikest viisi päikese poolt põlenud, aga selle üle ei kurdaks.
Olge tublid ja kaunist vabariigi aastapäeva Teile kallid!
Annie ja Anumärii (nii nad meie nimesid siin pursivad)

Kohal!

17-nda õhtul oli viimaks aeg kallitega hüvasti jätta ning sammud lennuki poole seada. Hinges valitses kerge ärevus, kas kõik läheb ikka plaanipäraselt!? Jõudnud Helsinkisse tuli vähe aega oodata, et siis Singapore lennule minna. Lend kestis 11 piinarikast tundi, kõik kohad, mis vähegi valutada said, valutasid. Singaporest edasi lendasime 7 tundi Melbourne´sse ning seejärel uuele lennukile ja Tasmaaniasse, Launcestoni. Lennujaamas oli meile vastu tulnud Jane, kes oli natuke "pettunud" et meie reis nii libedalt läks. Ükski lend ei hilinenud, ära me ei eksinud ja pagasid saime ka tervelt kätte, success :). Seejäreltulime Janega Ringaroomasse, kus saime end oma toas sisse seada ja puhata. Pärast 14 tundi und tuli juba täitsa inimese tunne peale. Uus päev tõi uued tegemised ning päevaplaan nägi ette lunchi Karmeniga Lost Farmis, tema töökohas. Maailmas üks enim hinnatud golfi mängimise kohti. Restoranist avanes miljoni dollari vaade ookeanile ning ära sai proovitud kalmaar ning kohalik Tasmaania vein.
Nagu needus on viimasel kahel päeval olnud siiń ilm küllaltki külm ja vihmane (esmaspäeval veel oli ilus). Nii et ja, me võtsime Tallinnast endiga vihma kaasa, arvestades seda, et siin polnud juba 7 nädalat tilkagi sadanud, jee!
Pärast õhtusööki läheme Jane ja Duncaniga Duncani vanemate poole veini jooma.
TFN-i avalduse tegime ka täna ära, selle saamine võib võtta kuni 28 päeva (tööle võime vist siiki varem hakata).
Homme läheme Scottsdale meile pangakontosid tegema ning tööriideid otsima ja õhtul pubisse kohalikega tutvuma.
Saime ka kahepeale telefoninumbri:  +61498580489. Mari numbrile ei ole mõtet helistada, sest levi tal kahjuks ei ole. Ja leviga on siin üldse nagu on.. igal pool pole.

Tööga plaanime alustada laupäeval, no vähemalt proovipäeva teha.

Nii et vabandused ette kõigi ees, kes lootsid meist rohkem kuulda... Netti meil isiklikku pole ja hädapärast oleme saanud Jane ja Duncani oma kasutada. Eks kui tööle saame (loe:palka teenima hakkame) tekivad ka võimalused oma netiks jne.

Mari ja Anne

Great friends are hard to find, difficult to leave and impossible to forget!

Aitäh kallid sõbrad, kes te võtsite vaevaks kohale tulla ja veetsite meiega selle toreda sõbrapäeva õhtu!

Varsti jälle ;) 

http://www.youtube.com/watch?v=CjNKO1EXf1E

Sincerely,

anne

Neliteist!

Kõigest kaks nädalat on jäänud meie suure seikluseni. Peakeses ajab üks mõte teist taga ning nad kõik jooksevad Austraalia poole.. Õli valab tulle asjaolu, et kohver on vaja pakkida, kuid mida võtta, mida jätta? Ei tahaks mõttetut träni kaasa vedada, kuid samas on hirm, et miskit olulist võib maha jääda.

Esialgu siirdume Tasmaaniasse, kus meid ootavad Jane ja Karmen. :)

Natuke siis Tasmaania kohta:

• Austraalia saar, kõige lõunapoolsem osariik
• Asub Austraalia mandrist lõunapool, 240 km kaugusel
• Ümbritsetud India ja Vaikse ookeaniga, Austraaliast eraldab Bass´i väin
• Suuruselt 26ndal kohal asuv saar maailmas
• Rahvaarv 512 000 (märts 2012 seisuga)
• Pindala 68 401  km² (Eesti 45 227 km²)
• Suurim linn Hobart 
• Põhjapoolseimast punktist lõunapoolseimasse on 364 km, läänest itta on 306 km
• Konstitustsiooniline monarhia, riigipea Elizabeth II
• Föderaalvalitsus, võimul senat (12 senaatorit)

Tasmanian devil

 Photo: Andrew Strikis

 Photo: Andrew McIntosh, Ocean Photography 

Photo: Robert Todd

Tervitused Tasmaaniasse! :)
anne