Vihma sajab, kõik ujub. Lastel paha on tuju, ainult krokodill jalutab vees... Ehk siis meil hakkas täna hommikul kell kuus sadama ja sajab siiamaani. Lääne-Austraalias sadas hull vihm maha ja nüüd on järg meie käes, ilmateade lubas ka homseks vihma, mis tähendab, et kartuleid võtta ei saa. Tänase päeva veetsime põhimõtteliselt mitte midagi tehes. Või siiski! Täna tegi Duncan esimest korda sel aastal kaminasse tule ja meil on toas mõnusalt soe.
neljapäev, 27. märts 2014
kolmapäev, 26. märts 2014
Love from Tassie
Vabandame, et meie blogisse viimasel ajal uusi sissekandeid pole lisandunud. Nagu Te kõik loodetavasti teate, siis algas meil kartulite hooaeg. Ka siin pool maakera on päevas kõigest 24 tundi ja kui 12 neist põllul veeta, siis paraku koju jõudes pole blogi uuendus prioriteediks.
Nii... Uudiseid meil seega suuri ei ole. Hetkel on sügise algus ja ilmad on olnud paremapoolsed, hommikud ja õhtud lähevad üsna jahedaks (kuskil 10 kraadi ringis).
Tavaliselt algab tööpäev kell 6:30, kuid on ka erandeid (eelmisel reedel nt 5:20), lõppeb umbes 19.
Praegu on olnud nii, et töötame paar päeva ja saame ühe kuni kaks päeva vabaks, mis kulub riiete pesemisele ja välja puhkamisele.
Töö meid ei tapa, rutiini veel ei ole, põllul saab nalja ja kõik üritavad üksteisel tuju üleval hoida (kes laulab, kes kogub naljaka kujuga kartuleid jne).
Siiamaani no regrets (ei kahetse mitte midagi)!
Anne on endiselt kõige kallim ja parim reisikaaslane (üksteise närve veel ei puudu :D).
Kuidas Teil seal läheb? Kas kevad ja rannahooaeg paistavad?
NB! See, et meid nagu kuuvarjutust internetis näha saab, ei tähenda, et meid teie tegemised huvita. Andke aga tuld ja kirjutage vahelduseks mõned read :)
Kõike kaunist ja päikest südamesse!
Mari
Nii... Uudiseid meil seega suuri ei ole. Hetkel on sügise algus ja ilmad on olnud paremapoolsed, hommikud ja õhtud lähevad üsna jahedaks (kuskil 10 kraadi ringis).
Tavaliselt algab tööpäev kell 6:30, kuid on ka erandeid (eelmisel reedel nt 5:20), lõppeb umbes 19.
Praegu on olnud nii, et töötame paar päeva ja saame ühe kuni kaks päeva vabaks, mis kulub riiete pesemisele ja välja puhkamisele.
Töö meid ei tapa, rutiini veel ei ole, põllul saab nalja ja kõik üritavad üksteisel tuju üleval hoida (kes laulab, kes kogub naljaka kujuga kartuleid jne).
Siiamaani no regrets (ei kahetse mitte midagi)!
Anne on endiselt kõige kallim ja parim reisikaaslane (üksteise närve veel ei puudu :D).
Kuidas Teil seal läheb? Kas kevad ja rannahooaeg paistavad?
NB! See, et meid nagu kuuvarjutust internetis näha saab, ei tähenda, et meid teie tegemised huvita. Andke aga tuld ja kirjutage vahelduseks mõned read :)
Kõike kaunist ja päikest südamesse!
Mari
esmaspäev, 17. märts 2014
Lugu iga lehma taga
Tere kõigile! Anne ja Anumariga on endiselt kõik korras, kui nad külmast võetud ei ole, siis nad sorteerivad hetkel kartuleid. Olgu, olgu. Nali naljaks. Meil sai suvi läbi ja algas sügis. Laupäevast alates on ilmad kehvad, sajab vaheldumisi päikesepaistega ja tuul on üsna tugev.
Vahepeal on siis nii palju uut olnud, et alustasime pühapäeval tööd. Algselt oli kokku lepitud, et kell 6 peame shed´is (kuuris, garaažis - seal on enne tööpäeva kogunemine ja autodesse jagamine) olema, kuid laupäeva õhtul hakkas siin vihma kallama. Kuna vihma sadas üsna tugevasti ja hommikuni välja, siis saime 4:45 kõne bossilt, et võime edasi magada, sest nii kartuleid võtta ei saa. Kuna nüüd on laod avatud ja kartulid lähevad hoiustamisele, siis ei tohi nad märjad olla, sest lähevad mädanema.
Saime end pühapäeva hommikul kenasti välja puhatud ja tööd alustasime hoopiski kell 13. Põllult ära saime umbes kell 20, sest väljas läks pimedaks ja külmaks. Tööpäev üldiselt koosneb nobedate näppude voorust, aga midagi ületamatult rasket ei ole. Töökaaslasteks on iirlased, kohalikud ja kaks prantslast.
Täna, esmaspäev oli meil vaba, sest üks traktoritest andis otsad ning hommikupoole oli meil kerge torm, mis tähendas, et oli ideaalne päev Duncanile abikäte ulatamiseks, aitasime tal randaali parandada.
Homme on meil kell viis äratus, et taaskord kartulitele valu anda.
Lugu elust enesest vol 2
Et siis lugu sellest kuidas me kaelani mudas ulpivat lehma päästsime. Aussi´ed on tasakaalukad inimesed, sestap lähtuvad nad põhimõttest tark ei torma. Enne tähtsa tööülesande täitmist tuleb teha cup of tea time (tassikese tee aeg). Seega, kui olime pärast lehmade ajamist ühe lojuse kaelani mudast avastanud tuli suunduda koju teed jooma. Selle aja peale hakkas aga vihma sadama ning lehmale appi saime minna alles järgmisel päeval. Tuli hakata plaani pidama, kuidas vissimuu mudast välja vinnata, sabast sikutamine erilisi tulemusi ei andnud seega tuli pikema trossi järele haarata. Õnnetuseks oli lehm väga kehva koha peal mudas kinni - ühe mäe külje peal, mida ümbritses võsa. Traktori ja atv-ga talle ligi ei pääsenud. Tuli sõita Legerwood´i pikemat trossi tooma. Mõeldud, käidud sai tross ümber lehma kaela ja pea (Dunc ütles, et lehma võib peast tõmmata, jalad võivad ära tulla - nii et võtke teadmiseks, kui hakkate lehma päästma ;). Aususime siis positsioonidele, Duncan oli lehma kõrval ja jagas käske, Mari vahendas infot ute juhile (Anne), sest mina sinna alla kraavi ei näinud. Niimoodi ma siis ukerdasin seal selle utega edasi juhiseid kuulates kuni üks hetk nägin et Mari kahe käega peast kinni hoiab. Mari nägu nähes arvasin, et lehmaga on kaputt, kuid tuli hoopis välja, et Mari kuulis kõva raksatust, mis kulmineerus kõigest lehma sarve murdumisega. Nii et põhimõtteliselt oli lehm siiski ühes tükis, tõsusis püsiti (mis on hea märk), värises natuke ja sõi rohtu:)
Jooge piima ja sööge tuhleid :P
Mari ja Anne
Vahepeal on siis nii palju uut olnud, et alustasime pühapäeval tööd. Algselt oli kokku lepitud, et kell 6 peame shed´is (kuuris, garaažis - seal on enne tööpäeva kogunemine ja autodesse jagamine) olema, kuid laupäeva õhtul hakkas siin vihma kallama. Kuna vihma sadas üsna tugevasti ja hommikuni välja, siis saime 4:45 kõne bossilt, et võime edasi magada, sest nii kartuleid võtta ei saa. Kuna nüüd on laod avatud ja kartulid lähevad hoiustamisele, siis ei tohi nad märjad olla, sest lähevad mädanema.
Saime end pühapäeva hommikul kenasti välja puhatud ja tööd alustasime hoopiski kell 13. Põllult ära saime umbes kell 20, sest väljas läks pimedaks ja külmaks. Tööpäev üldiselt koosneb nobedate näppude voorust, aga midagi ületamatult rasket ei ole. Töökaaslasteks on iirlased, kohalikud ja kaks prantslast.
Täna, esmaspäev oli meil vaba, sest üks traktoritest andis otsad ning hommikupoole oli meil kerge torm, mis tähendas, et oli ideaalne päev Duncanile abikäte ulatamiseks, aitasime tal randaali parandada.
Homme on meil kell viis äratus, et taaskord kartulitele valu anda.
Lugu elust enesest vol 2
Et siis lugu sellest kuidas me kaelani mudas ulpivat lehma päästsime. Aussi´ed on tasakaalukad inimesed, sestap lähtuvad nad põhimõttest tark ei torma. Enne tähtsa tööülesande täitmist tuleb teha cup of tea time (tassikese tee aeg). Seega, kui olime pärast lehmade ajamist ühe lojuse kaelani mudast avastanud tuli suunduda koju teed jooma. Selle aja peale hakkas aga vihma sadama ning lehmale appi saime minna alles järgmisel päeval. Tuli hakata plaani pidama, kuidas vissimuu mudast välja vinnata, sabast sikutamine erilisi tulemusi ei andnud seega tuli pikema trossi järele haarata. Õnnetuseks oli lehm väga kehva koha peal mudas kinni - ühe mäe külje peal, mida ümbritses võsa. Traktori ja atv-ga talle ligi ei pääsenud. Tuli sõita Legerwood´i pikemat trossi tooma. Mõeldud, käidud sai tross ümber lehma kaela ja pea (Dunc ütles, et lehma võib peast tõmmata, jalad võivad ära tulla - nii et võtke teadmiseks, kui hakkate lehma päästma ;). Aususime siis positsioonidele, Duncan oli lehma kõrval ja jagas käske, Mari vahendas infot ute juhile (Anne), sest mina sinna alla kraavi ei näinud. Niimoodi ma siis ukerdasin seal selle utega edasi juhiseid kuulates kuni üks hetk nägin et Mari kahe käega peast kinni hoiab. Mari nägu nähes arvasin, et lehmaga on kaputt, kuid tuli hoopis välja, et Mari kuulis kõva raksatust, mis kulmineerus kõigest lehma sarve murdumisega. Nii et põhimõtteliselt oli lehm siiski ühes tükis, tõsusis püsiti (mis on hea märk), värises natuke ja sõi rohtu:)
Jooge piima ja sööge tuhleid :P
Mari ja Anne
reede, 7. märts 2014
Valmistume talveks
Tere kõik meie toredad blogi lugejad!
Me pole mitte kuskile kadunud, lihtsalt oli väike kriis internetiga. Maht sai varem täis ja uue arvestus hakkab siin 7ndast. Üldiselt läheb meil kenasti, toimetame farmis koos Duncaniga ja pugime igapäevaselt vitamiine süüa (põldmarjad on väga head C-vitamiini allikad).
Ilm on meil endiselt hea, külmetama veel ei pea (20-27 kraadi sooja).
Nädalavahetuseks on meil plaanid tehtud. Homme läheme Barney Island´ile grillima Duncani vanemate ja õe perega. Pühapäevaks on meid kutsutud Karmeni sünnipäevale. See nädalavahetus tuleb pikk, sest esmaspäeval on püha ja tööinimesed puhkavad.
Kuidas teil seal läheb? Kevad meelitab õue?
Olge ikka tublid ja võtke päevast kõik kaunis!
Teie Mari
Lugu elust enesest
Tuleme meie siis lõbusas hoos pangast (et Aumarist ikka Anumari saaks) ning Mari juba end meie tuppa voodi peale istuma sättinud, kui mina tuppa jõudsin ja eriti rasvast sisalikku tooli all märkasin. Veidi kõrgemal hääletoonil oma ehmatust väljendades läks Mari eriti pöördesse, jooksis mööda voodeid ja diivaneid ja käskis mul sisalikupoiss ära tappa. Maha ma lüüa teda siiski ei tahtnud, seega tuli ta kuidagi õue transportida. Haarasin harja ja kühvli ning asusin sisalikku mööda tuba jälitama. Mari muudkui hüppas voodis ja otsis silmadega uusi sissetungijaid, leidiski veel ühe. Kui ma olin lõpuks pool maja läbi tuuseldanud ja sisaliku kinni püüdnud ning õue viinud, tuli asuda järgmisele sisaliku päästmise missioonile. Mari oli end jalgupidi diivanile sättinud ja juhatas vägesi(mind) kõrgemalt poolt. (Sisaliku tabamise tegi eriti raskeks asjaolu, et ma ise samal ajal naerukrampides väänlesin), suure kiljumise ja naeru peale astus tuppa ka Duncan, kes korrutas, et sisalikud täiesti kahjutud olevused on ja viskas õhku küsimuse, mis saab siis kui ussi näeme.. No vot ei tea, aga see teine sisalik on vist siiamaani diivani all, sest kätte ma teda ei saanudki :D
Make love, don´t fight! :)
Anne
Me pole mitte kuskile kadunud, lihtsalt oli väike kriis internetiga. Maht sai varem täis ja uue arvestus hakkab siin 7ndast. Üldiselt läheb meil kenasti, toimetame farmis koos Duncaniga ja pugime igapäevaselt vitamiine süüa (põldmarjad on väga head C-vitamiini allikad).
Ilm on meil endiselt hea, külmetama veel ei pea (20-27 kraadi sooja).
Nädalavahetuseks on meil plaanid tehtud. Homme läheme Barney Island´ile grillima Duncani vanemate ja õe perega. Pühapäevaks on meid kutsutud Karmeni sünnipäevale. See nädalavahetus tuleb pikk, sest esmaspäeval on püha ja tööinimesed puhkavad.
Kuidas teil seal läheb? Kevad meelitab õue?
Olge ikka tublid ja võtke päevast kõik kaunis!
Teie Mari
Lugu elust enesest
Tuleme meie siis lõbusas hoos pangast (et Aumarist ikka Anumari saaks) ning Mari juba end meie tuppa voodi peale istuma sättinud, kui mina tuppa jõudsin ja eriti rasvast sisalikku tooli all märkasin. Veidi kõrgemal hääletoonil oma ehmatust väljendades läks Mari eriti pöördesse, jooksis mööda voodeid ja diivaneid ja käskis mul sisalikupoiss ära tappa. Maha ma lüüa teda siiski ei tahtnud, seega tuli ta kuidagi õue transportida. Haarasin harja ja kühvli ning asusin sisalikku mööda tuba jälitama. Mari muudkui hüppas voodis ja otsis silmadega uusi sissetungijaid, leidiski veel ühe. Kui ma olin lõpuks pool maja läbi tuuseldanud ja sisaliku kinni püüdnud ning õue viinud, tuli asuda järgmisele sisaliku päästmise missioonile. Mari oli end jalgupidi diivanile sättinud ja juhatas vägesi(mind) kõrgemalt poolt. (Sisaliku tabamise tegi eriti raskeks asjaolu, et ma ise samal ajal naerukrampides väänlesin), suure kiljumise ja naeru peale astus tuppa ka Duncan, kes korrutas, et sisalikud täiesti kahjutud olevused on ja viskas õhku küsimuse, mis saab siis kui ussi näeme.. No vot ei tea, aga see teine sisalik on vist siiamaani diivani all, sest kätte ma teda ei saanudki :D
Make love, don´t fight! :)
Anne
laupäev, 1. märts 2014
Hea päev :)
Lehmad on lollid loomad (IQ on 100 nagu Pete ütles), nad teevad ikka risti vastupidi kui vaja on. Rumal on eeldada, et nad võiks minna otse mööda teed, igal võimalikul juhul üritavad nad kuhugi võssa punuda. Nii ma siis ajasingi ühte bit#hi mööda blackberrysi taga, otseloomulikult panin käntsa kui blackberrydesse takerdusin, peopesad blackberry okkaid täis (vähemalt ei koperdanud maduussi otsa). Kui lehma teepeale tagasi sai otsustas see rumal loom mööda järgmist teed võssa pageda, seekord tuli üle okastraatide karata et tal tee ära lõigata, aga lõpp hea kõik hea -karjamaale teiste juurde ta sai.
Täna hommikul saime lõpuks omale telefoninumbri. Tuli välja, et minu ega Mari telefon Telstra levi ei tunnistanud, seega saime omale Duncani vana telefoni ja uue numbri +467038311 (helistage meile :D). Aga nagu ikka, üks jama ajab teist taga. Saime eile oma pangakaardid kätte ja tere-tore, Anumarist on üleöö Aumari saanud :/. Ja mina ei saanud ka oma netipanka ja pin-koodi aktiveeritud, sest pangatädi kirjutas mingi vale numbri mu kontakttelefoniks. Seega tuleb jälle panka vantsida. Jeei -.-
Pärastlõunal käisime Scottsdale´is charity- walk´il. Koguti raha vähivastaseks võitluseks, andsime ka oma panuse ning saime $20 eest tund aega ühte ringikujulist trajektoori lasta. Iseenesest tore ettevõtmine, aga üsna igav :D Kuid eesmärk üllas :). Walk kestab 24 tundi, väljas on erinevad meeskonnad ja igast meeskonnast peab keegi koguaeg rajal olema ja tatsama. Kohalikud on üsna vaimustuses oma ettevõtmisest, telgid ja grillid ja möllud.
Muretseda endiselt meie pärast vaja pole, meil ikka hästi kõik ja läheb paremaks, sest homme on esimene tööpäev, nii et kartulid - hoidke alt!
Teie olge ikka rõõmsad ja roosad ja tehke head! :)
Täna hommikul saime lõpuks omale telefoninumbri. Tuli välja, et minu ega Mari telefon Telstra levi ei tunnistanud, seega saime omale Duncani vana telefoni ja uue numbri +467038311 (helistage meile :D). Aga nagu ikka, üks jama ajab teist taga. Saime eile oma pangakaardid kätte ja tere-tore, Anumarist on üleöö Aumari saanud :/. Ja mina ei saanud ka oma netipanka ja pin-koodi aktiveeritud, sest pangatädi kirjutas mingi vale numbri mu kontakttelefoniks. Seega tuleb jälle panka vantsida. Jeei -.-
Pärastlõunal käisime Scottsdale´is charity- walk´il. Koguti raha vähivastaseks võitluseks, andsime ka oma panuse ning saime $20 eest tund aega ühte ringikujulist trajektoori lasta. Iseenesest tore ettevõtmine, aga üsna igav :D Kuid eesmärk üllas :). Walk kestab 24 tundi, väljas on erinevad meeskonnad ja igast meeskonnast peab keegi koguaeg rajal olema ja tatsama. Kohalikud on üsna vaimustuses oma ettevõtmisest, telgid ja grillid ja möllud.
Muretseda endiselt meie pärast vaja pole, meil ikka hästi kõik ja läheb paremaks, sest homme on esimene tööpäev, nii et kartulid - hoidke alt!
Teie olge ikka rõõmsad ja roosad ja tehke head! :)
Tellimine:
Postitused (Atom)