Päästetud lehm

Täna oli meil ilus ilm, sooja kuskil 27 kraadi. Hommiku poole leidsime kuurist omale täispuidust kapi. Vedisime selle mitme peale õue peale ja hakkasime Annega puhastama. Käiku läksid tolmulapid, tolmuimeja, harjad ja putukamürk. Kapi saime enam vähem puhtaks ning seejärel panime ta käru peale ja sõidutasime tuppa. Nüüd on meil asjad lahti pakitud, ilusasti kapis ja kõigest on ülevaade. Tuba sai natuke hubasem ka. Pärast lõunal käisime Robertsonis omale töösaapaid ostmas. Nüüd on meil mõlemal päris nahast korralikud töösaapad, mida juba sisse kanda saime. Õhtuks oli planeeritud karjuste puhastamine okstest. Sellega läks meil päris kaua aega ja see oli üsna hull töö ka. Esiteks, meil polnud töökindaid ega töövahendeid. Nii me siis jalgadega tammusime karjuste ümbert sõnajalgu maha ja vabastasime traate osktest ja muust sogast, mis tuulega sinna peale ja ümber sattunud oli. Kui traadid oli sodist puhtad, pingutasime need ära ja pingestasime. Selle tööga läks päris mitu tundi. Natuke kõhe sellist tööd ka teha, kui ei tea, mis loomi või putukaid sellises võsas kartma peaks. Mina kardan kõige rohkem usse, aga siin on ju palju mürgiseid putukaid ja jumal teab, keda veel. Ühesõnaga see töö sai tehtud, hakkasime sinna aedikusse lehmi ajama. Plaan olemas, paigutati meid kohtadele ja jäime ootame, et Duncan lehmad UTEga kokku ajaks. Sinna maani läks kõik hästi, kui ühe kohaliku pere koer otsustas vastutegevust tegema hakkata. Meil oli kari ilusti koos ja juba õige aediku poole teel, kui see haukudes karjale peale lendas ja nad tuldud teed tagasi kihutas. Lehmad läksid hoogu ja panid läbi karjuste igale poole laiali. Egas midagi. Otsast peale jälle. Kõige pealt hoidsin mina (Mari) naabrikoera kinni, kuna omanik käis korra vaatamas küll, aga ütles, et koer nii kui nii teda ei kuula ja jättis ta nö meie kaela. Pärast pani Jane ta UTEsse kinni. Aga ohh õnnetust, pärast seda esimest intsitenti koeraga olid meie lehmad igal pool laiali. Pooled said õigesse aeda, pooled laiali. Üks hull pani pea ees jõkke. Järgnes operatsioon lehma päästmine. Kõik jooksuga jõe äärde oma valvepaikadest. Pikalt plaani pidada ei saanud, sest Duncan hoidis lehma pead vee peal, et see vette ei vajuks, sest lehm oli nii õnnetult jõe kaldast alla kukkunud, et ise enam püsti ei saanud. Siis me kolmekesi mina, Anne ja Jane kangutasime palke. Ühe libistasime lehma pea alla, et see vee peal püsiks, siis pääses Duncan mootorsae juurde ja saagis lehma all oleva palgi katki, et lehm saaks vette ja ujuks ise välja. Kui mootorsae tööle pani, hakkas vaene lehm nii hullusti rapsima, sest kujutage ette, mis hirm tal sees oli. Õnneks meie plaan töötas ja Duncani sai ta lõpuks vette sikutatud. Lehm sai jalad alla ja jätsime ta sinna toibuma. Pärast kordaläinud operatsiooni otsustati, et ülejäänud jooksu pannud lehmad ajame õigesse aeda hiljem. Koju sõites leidsime kaks jooksikut veel, aga need panid ise jälle traatide vahelt õigesse aedikusse jooksu. Vot sellised seiklused olid meil täna. Ja oh ei, päev ei ole veel läbi. Kell 22 lähme irrigation´it tegema (niisutussüsteemi) ümber tõstma. Pärast seda loodetavasti saame magama, sest homme lähme Launcestoni Cap´ile. Tuleb jälle üks pikk päev.
Olge tublid ja hoidke oma koerad järelvalve all!
Mari ja Anne