Valmistume talveks

Tere kõik meie toredad blogi lugejad!
Me pole mitte kuskile kadunud, lihtsalt oli väike kriis internetiga. Maht sai varem täis ja uue arvestus hakkab siin 7ndast. Üldiselt läheb meil kenasti, toimetame farmis koos Duncaniga ja pugime igapäevaselt vitamiine süüa (põldmarjad on väga head C-vitamiini allikad).
Ilm on meil endiselt hea, külmetama veel ei pea (20-27 kraadi sooja).
Nädalavahetuseks on meil plaanid tehtud. Homme läheme Barney Island´ile grillima Duncani vanemate ja õe perega. Pühapäevaks on meid kutsutud Karmeni sünnipäevale. See nädalavahetus tuleb pikk, sest esmaspäeval on püha ja tööinimesed puhkavad.

Kuidas teil seal läheb? Kevad meelitab õue?

Olge ikka tublid ja võtke päevast kõik kaunis!
Teie Mari

Lugu elust enesest
Tuleme meie siis lõbusas hoos pangast (et Aumarist ikka Anumari saaks) ning Mari juba end meie tuppa voodi peale istuma sättinud, kui mina tuppa jõudsin ja eriti rasvast sisalikku tooli all märkasin. Veidi kõrgemal hääletoonil oma ehmatust väljendades läks Mari eriti pöördesse, jooksis mööda voodeid ja diivaneid ja käskis mul sisalikupoiss ära tappa. Maha ma lüüa teda siiski ei tahtnud, seega tuli ta kuidagi õue transportida. Haarasin harja ja kühvli ning asusin sisalikku mööda tuba jälitama. Mari muudkui hüppas voodis ja otsis silmadega uusi sissetungijaid, leidiski veel ühe. Kui ma olin lõpuks pool maja läbi tuuseldanud ja sisaliku kinni püüdnud ning õue viinud, tuli asuda järgmisele sisaliku päästmise missioonile. Mari oli end jalgupidi diivanile sättinud ja juhatas vägesi(mind) kõrgemalt poolt. (Sisaliku tabamise tegi eriti raskeks asjaolu, et ma ise samal ajal naerukrampides väänlesin), suure kiljumise ja naeru peale astus tuppa ka Duncan, kes korrutas, et sisalikud täiesti kahjutud olevused on ja viskas õhku küsimuse, mis saab siis kui ussi näeme.. No vot ei tea, aga see teine sisalik on vist siiamaani diivani all, sest kätte ma teda ei saanudki :D

Make love, don´t fight! :)
Anne