Tere kõigile! Anne ja Anumariga on endiselt kõik korras, kui nad külmast võetud ei ole, siis nad sorteerivad hetkel kartuleid. Olgu, olgu. Nali naljaks. Meil sai suvi läbi ja algas sügis. Laupäevast alates on ilmad kehvad, sajab vaheldumisi päikesepaistega ja tuul on üsna tugev.
Vahepeal on siis nii palju uut olnud, et alustasime pühapäeval tööd. Algselt oli kokku lepitud, et kell 6 peame shed´is (kuuris, garaažis - seal on enne tööpäeva kogunemine ja autodesse jagamine) olema, kuid laupäeva õhtul hakkas siin vihma kallama. Kuna vihma sadas üsna tugevasti ja hommikuni välja, siis saime 4:45 kõne bossilt, et võime edasi magada, sest nii kartuleid võtta ei saa. Kuna nüüd on laod avatud ja kartulid lähevad hoiustamisele, siis ei tohi nad märjad olla, sest lähevad mädanema.
Saime end pühapäeva hommikul kenasti välja puhatud ja tööd alustasime hoopiski kell 13. Põllult ära saime umbes kell 20, sest väljas läks pimedaks ja külmaks. Tööpäev üldiselt koosneb nobedate näppude voorust, aga midagi ületamatult rasket ei ole. Töökaaslasteks on iirlased, kohalikud ja kaks prantslast.
Täna, esmaspäev oli meil vaba, sest üks traktoritest andis otsad ning hommikupoole oli meil kerge torm, mis tähendas, et oli ideaalne päev Duncanile abikäte ulatamiseks, aitasime tal randaali parandada.
Homme on meil kell viis äratus, et taaskord kartulitele valu anda.
Lugu elust enesest vol 2
Et siis lugu sellest kuidas me kaelani mudas ulpivat lehma päästsime. Aussi´ed on tasakaalukad inimesed, sestap lähtuvad nad põhimõttest tark ei torma. Enne tähtsa tööülesande täitmist tuleb teha cup of tea time (tassikese tee aeg). Seega, kui olime pärast lehmade ajamist ühe lojuse kaelani mudast avastanud tuli suunduda koju teed jooma. Selle aja peale hakkas aga vihma sadama ning lehmale appi saime minna alles järgmisel päeval. Tuli hakata plaani pidama, kuidas vissimuu mudast välja vinnata, sabast sikutamine erilisi tulemusi ei andnud seega tuli pikema trossi järele haarata. Õnnetuseks oli lehm väga kehva koha peal mudas kinni - ühe mäe külje peal, mida ümbritses võsa. Traktori ja atv-ga talle ligi ei pääsenud. Tuli sõita Legerwood´i pikemat trossi tooma. Mõeldud, käidud sai tross ümber lehma kaela ja pea (Dunc ütles, et lehma võib peast tõmmata, jalad võivad ära tulla - nii et võtke teadmiseks, kui hakkate lehma päästma ;). Aususime siis positsioonidele, Duncan oli lehma kõrval ja jagas käske, Mari vahendas infot ute juhile (Anne), sest mina sinna alla kraavi ei näinud. Niimoodi ma siis ukerdasin seal selle utega edasi juhiseid kuulates kuni üks hetk nägin et Mari kahe käega peast kinni hoiab. Mari nägu nähes arvasin, et lehmaga on kaputt, kuid tuli hoopis välja, et Mari kuulis kõva raksatust, mis kulmineerus kõigest lehma sarve murdumisega. Nii et põhimõtteliselt oli lehm siiski ühes tükis, tõsusis püsiti (mis on hea märk), värises natuke ja sõi rohtu:)
Jooge piima ja sööge tuhleid :P
Mari ja Anne
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar