Elu päikse all

Tervitused kõigile toredatele!
Time flies when you are having fun ehk aeg lendab, kui sul on tore. Üha raskem tundub end kokku võtta, et siia blogisse paar rida kirja panna. Täna sai meil 7 kuud Austraalias oldud ning sellest kuu toredat elu Kairis.
Tunneme end siin üsna koduselt ja elu igapäevase päiksepaiste all tundub kerge paradiisina. Siin on nii lihtne olla õnnelik - palmipuud, troopilised puuviljapuud, ringi kalpsavad kängurud, mäed, pidev päiksepaiste... Olete juba piisavalt kadedad või jätkan loeteluga?
Selle Kairis elatud kuu jooksul oleme jõudnud nii töötada kui nautida lähiümbrust. Mitmeid kordi oleme aega veetnud Tinaroo järve ääres (umbes 7 km Kairist); käinud ära 4 erineva kose juures; näinud ära suure ja kuulsa viigipuu; külastanud hiina templit Athertonis; imetlenud kristallikoopaid; šoppanud Athertoni peatänavatel. Kuid las pildid räägivad enda eest!

Tinaroo järve ääres

Tinaroo järve ääres

Millaa Millaa kosk

Zillie kosk

Ellinjaa kosk

Milanda kosk

Kardin viigipuu

Hiina tempel

Hou Wang Miau tempel

Kristallikoopad

Ametüst kristall - suurim maailmas, 3,27 meetrit kõrge, 2,5 tonni raske, päritolu Uruguai

Elu pubi ülakorrusel

Tänane hommik algas meil üle pika aja üpris varakult - kell 6. Söönud ja kammitud jätsime Jane ja Duncaniga nägemiseni ning alustasime sõitu Launcestoni poole. Ringaroomas päike paistis ja ilm oli super ilus, mis tegi lahkumise veelgi kurvemaks, kuid Launcestoni jõudes seisime silmitsi paksu udu seinaga. Ja siin me nüüd siis istume, lendu mis pidi väljuma 10.25 on 2 korda edasi lükatud ja hetkeseisuga väljub hoopis 12.10. Muretsemine küll ei aita aga seest on kõhe küll, sest järgmine lend Melbournist Cairnsi väljub 14.55.. no küllap jõuame.

Seni mõtlesin, et paneks lihtsalt kirja mõned asjad, mis on Austraalias teisiti kui me Eestis harjunud oleme, lisaks vasakpoolsele liiklusele, millega esialgu väga raske harjuda oli, kuna tundus, et kõik vastutulevad autod sõidavad süüdimatult eest sisse või siis sõidad ise neile.. raske aru saada. See selleks. Sularaha automaadist sularaha välja võttes väljastab automaat enne pangakaardi ja seejärel sularaha, mis on muidu üsna hea lahendus, sest raha ju ikka pangaautomaati ei unustaks (nagu kaardiga nii mõnelgi juhtunud on), aga siiski me mõlemad oleme korra peaaegu automaadi juurest ilma rahata minema jalutanud. Väiksemate ostude puhul (alla $ 100) saab pangakaarti kasutada poes ostude eest tasudes lihtsalt kaardi kiibiga kaardi terminali puudutades (ilma PIN-koodi sisetamata), mistõttu tuleb siin oma pangakaardiga eriti ettevaatlikult ümber käia. Hea lahendus on ka see, et poes kaardiga makstes saab klienditeenindajalt sularaha välja küsida, ei pea eraldi ATM-i juurde jooksma.

Nii-nii oleme siis vahepeal oma uude koju jõudnud. Kairi hotelli, mis asub Kairis (Tolga lähedal). Kuna meie Launcestonist väljuvat lendu neli korda edasi lükati, siis oma järgmisele lennule me ei jõudnudki. Õnneks paigutati meid aga järgmisele lennule, nii et jõudsime Cairnsi kõigest pooleteise tunnise hilinemisega. Cairnsist võtsid meid auto peale kallid kaasmaalased Martina ja Märt ja tõid Kairisse , head inimesed! Lõpuks hotelli jõudnud astusime all korrusel asuvasse pubisse, et endale tuba küsida. Nägime sealsamas ära ka pubi kohalikest püsikunded. Kuigi veits jogased, majaperenaisega eesotsas, on nad kõik väga lahked. Üks meestöötaja asus lahkesti Mari kohvrit trepist üles tassima ja üks Õllesõber haaras siis minu oma. Okei, haaras siis minu kohvrist kinni, et toob üles ära. Kui ma juba ülal korrusel olin kuulsin all kõva kolinat.. õlletoobi tõstmisega käelihas vist ei kasva... :D aga üles see kohver sai vinnatud, seni kuni mina naerukrampidesse surin :) Üldiselt on siin asjad jumala ladnad, keegi täpselt ei tea, kes mis toas on või miskit. Algul tungis perenaine ühte tuppa, tagurdas sealt samakiirelt välja, sest too tuba oli siiski mingite poiste poolt hõivatud. Kus tema pidi teadma et nad ikka veel siin on. Võtit käis ka tädi all 5 korda vahetamas, sest kuidagi ei kippund kätte õige võti. No igatahes leidsime siis meile toa, koos võtmega, mitte väga suure..  nii 3 x 5 m. Kaks voodit mahub ilusti sisse.. homme saame võib-olla suurema. Nii me siin siis chillime, naudime wifit ja ootame õhinal mis tulevik toob :)

Kõike paremat teile, kodumaa rahvas!

Tadaa Tasmaania

 Tere-tere kallid kaasmaalased! Meie päevad siin Tasmaanias hakkavad otsa lõppema ja uueks sihtpunktiks saab Tolga, väike linnake Cairnsi lähedal ehk siis saame lõpuks sooja ja ei pea enam vammustes ringi marssima ja magama. Laupäeva hommikul väljub lennuk Launcestonist, seejärel vahetame lennukit Melbournis ja maabume laupäeva õhtul Cairnsis. Sealt edasi peame end kuidagi Tolga poole transportima, aga täpselt veel ei tea kuidas. Tolgasse viib meid uus töö, tegelikult  töö on põhimõtteliselt sama, mis varemgi, kuid koht on uus. Jap, me saime tööd jälle kartulifarmis - meile meeldivad kartulid (või meie kartulitele), mis muud ma oskan öelda :).

Enne lahkumist veetsime Karmeni, Lilly ja Kataga toreda päeva, käisime Marakoopa (aborigeeni keeles handsome)  koobastes ning lõhefarmis.
Koobas oli väga erimoodi ilus, kõikjal laius kaltsium karbonaat, mis sädeles nii ilusasti, et raske oli kohe käsi eemal hoida :D. Kõige lõpus kustutas giid koopas tule ära ning koopa laes oli näha helendavaid täpikesi, nagu tähistaevast oleks vaadanud. Tegelikult olid koopa lae küljes glow worm´id, põhimõtteliselt samasugused tegelased nagu meie jaaniussid... (kuigi ma kunagi ühtegi jaaniussi näinud ei ole). Seltskonnaga meil väga "vedas" kõikjal tolknesid asiaadid, tegid palju lärmi ja kargasid igal pool ringi nagu duracelli jänesed.

Marakoopa koobas

 

 

 

 

 

Meie koduke

 Et tänasest ilusast ilmast viimast võtta tegime Sunnyvalele ringi peale ning ohhetasime ja ahhetasime veelkord kui imeilus ja maaliline Tasmaania on, imelised vaated igal pool. Kurb on lahkuda.

Viet Nam

Peekonit!

Tere-tere kõik see pere. Kõigepealt alustame rõõmusõnumitega, nimelt on Tasmaanias üks pisike eestlane juures. 16-ndal mail sündis Karmeni ja Johni perre imearmas Lilly Anne. Palju õnne neile! Toredate uudistega jätkates - meil on nüüd oma isiklik auto. Mazda 323, 2003 aasta väljalase, hästi hoitud, loodame et teenib meid truult:)
Pühapäeval on kartuli hooaja lõpetamise pidu, mis aga ei tähenda et kartulid maa seest otsa on lõppenud, lihtsalt enamus seljakotirändureist pakivad oma seljakotid ja rändavad edasi, mis tähendab meie jaoks rohkem tööd ja see on hea. Saime omale ka ühe teise tööotsa viinamarja istanduses, algab töö seal küll aga alles juulist, töö sisuks on viinamarja kasvude kärpimine.
Meie meelierutava reisini Vietnami on jäänud veel ainult 11 päeva. Eile saime ka oma viisad kätte, nii et meie oleme valmis minema. Väikene mure on Indoneesias pursanud vulkaani tõttu, mille tagajärjel levis Austraalia kohale suur tuhapilv, mis takistab lennuliiklust. Hoiame aga pöidlad pihus, et kole pilv ruttu ära ujub. 15-ndal lendame Launcestonist Melbourne´i, kus veedame ühe öö ning seejärel suundume edasi Hoi An-i. Sellel Jaanipäeval me vihma pärast muretsema ei pea :)Mõtleme teie peale, kui te võsas jaaniusse taga ajate ja üle lõkke karata üritate ;)
Eile viisime Duncani põrsapreili Priscilla kohaliku kuldi juurde et jõuluks praadi saada -  tundus et neil on koos väga lõbus, meil jääb üle vaid lõpptulemust oodata :)

Nägudeni!
Mary and Annie

Bingalong Bay- how sweet is that..

Ringarooma

Suur uudis

Tere kõigile blogilugejatele!
Alustuseks tuleb teil vastu võtta meie siirad vabandused siin valitseva vaikuse pärast. Leppisime Annega juba alguses omavahel kokku, et ei hakka kartulipõllu igapäeva elust oma blogis jahuma. Keda ikka huvitab, et täna nägin südamekujulist kartulit või et eile olid kartulid porisemad kui täna või et täna hommikul külmetasid varbad rohkem kui eile või et täna saime 5 treilerit kiiremini tehtud kui üleeile? Jah, tean! See jutt ei intrigeeri kedagi ning seetõttu oleme end tagasi hoidnud ja Teid kõiki säästnud. Ärge nüüd arvake, et kõik see aeg muud toimunud ei olegi. Ikka on. Kuna siin kisub elu ikka üha enam talve poole, hakkavad võimust võtma vihmased päevad. Kui kallama kukub, siis ikka nii, et vaovahed on vett täis ja meie rõõmsalt vaba päeva sisustamas. Võiks öelda, et väikest viisi proffid oleme kaneelilõõtsa küpsetamises, filmide vaatamises ja kohalikud pubid võiksid meile ka juba kliendikaardid kinkida.
Nüüd siis asjast ka! Meie suur-suur uudis, milleni loeme päevi, sodime kalendrit ja mis motiveerib jahedal hommikul voodist välja vedama. ME LÄHME VIETNAMI!!! 16. juuni algab meie 10ne päevane puhkus Hoi An´is. Tänase seisuga on jäänud oodata 26 päeva ja õnneks mitte piiskagi rohkem. Sellel aastal veedame jaanipäeva basseini ääres ja mitte vihma käes ligunedes.

Kuidas kuumusega toime tulete? Meie oleme hetkel natuke kadedad!
Olge tublid, jooge piisavalt vett ja püsige terved!