Tänane hommik algas meil üle pika aja üpris varakult - kell 6. Söönud ja kammitud jätsime Jane ja Duncaniga nägemiseni ning alustasime sõitu Launcestoni poole. Ringaroomas päike paistis ja ilm oli super ilus, mis tegi lahkumise veelgi kurvemaks, kuid Launcestoni jõudes seisime silmitsi paksu udu seinaga. Ja siin me nüüd siis istume, lendu mis pidi väljuma 10.25 on 2 korda edasi lükatud ja hetkeseisuga väljub hoopis 12.10. Muretsemine küll ei aita aga seest on kõhe küll, sest järgmine lend Melbournist Cairnsi väljub 14.55.. no küllap jõuame.
Seni mõtlesin, et paneks lihtsalt kirja mõned asjad, mis on Austraalias teisiti kui me Eestis harjunud oleme, lisaks vasakpoolsele liiklusele, millega esialgu väga raske harjuda oli, kuna tundus, et kõik vastutulevad autod sõidavad süüdimatult eest sisse või siis sõidad ise neile.. raske aru saada. See selleks. Sularaha automaadist sularaha välja võttes väljastab automaat enne pangakaardi ja seejärel sularaha, mis on muidu üsna hea lahendus, sest raha ju ikka pangaautomaati ei unustaks (nagu kaardiga nii mõnelgi juhtunud on), aga siiski me mõlemad oleme korra peaaegu automaadi juurest ilma rahata minema jalutanud. Väiksemate ostude puhul (alla $ 100) saab pangakaarti kasutada poes ostude eest tasudes lihtsalt kaardi kiibiga kaardi terminali puudutades (ilma PIN-koodi sisetamata), mistõttu tuleb siin oma pangakaardiga eriti ettevaatlikult ümber käia. Hea lahendus on ka see, et poes kaardiga makstes saab klienditeenindajalt sularaha välja küsida, ei pea eraldi ATM-i juurde jooksma.
Nii-nii oleme siis vahepeal oma uude koju jõudnud. Kairi hotelli, mis asub Kairis (Tolga lähedal). Kuna meie Launcestonist väljuvat lendu neli korda edasi lükati, siis oma järgmisele lennule me ei jõudnudki. Õnneks paigutati meid aga järgmisele lennule, nii et jõudsime Cairnsi kõigest pooleteise tunnise hilinemisega. Cairnsist võtsid meid auto peale kallid kaasmaalased Martina ja Märt ja tõid Kairisse , head inimesed! Lõpuks hotelli jõudnud astusime all korrusel asuvasse pubisse, et endale tuba küsida. Nägime sealsamas ära ka pubi kohalikest püsikunded. Kuigi veits jogased, majaperenaisega eesotsas, on nad kõik väga lahked. Üks meestöötaja asus lahkesti Mari kohvrit trepist üles tassima ja üks Õllesõber haaras siis minu oma. Okei, haaras siis minu kohvrist kinni, et toob üles ära. Kui ma juba ülal korrusel olin kuulsin all kõva kolinat.. õlletoobi tõstmisega käelihas vist ei kasva... :D aga üles see kohver sai vinnatud, seni kuni mina naerukrampidesse surin :) Üldiselt on siin asjad jumala ladnad, keegi täpselt ei tea, kes mis toas on või miskit. Algul tungis perenaine ühte tuppa, tagurdas sealt samakiirelt välja, sest too tuba oli siiski mingite poiste poolt hõivatud. Kus tema pidi teadma et nad ikka veel siin on. Võtit käis ka tädi all 5 korda vahetamas, sest kuidagi ei kippund kätte õige võti. No igatahes leidsime siis meile toa, koos võtmega, mitte väga suure.. nii 3 x 5 m. Kaks voodit mahub ilusti sisse.. homme saame võib-olla suurema. Nii me siin siis chillime, naudime wifit ja ootame õhinal mis tulevik toob :)
Kõike paremat teile, kodumaa rahvas!
laupäev, 16. august 2014
kolmapäev, 13. august 2014
Tadaa Tasmaania
Tere-tere kallid kaasmaalased! Meie päevad siin Tasmaanias hakkavad otsa lõppema ja uueks sihtpunktiks saab Tolga, väike linnake Cairnsi lähedal ehk siis saame lõpuks sooja ja ei pea enam vammustes ringi marssima ja magama. Laupäeva hommikul väljub lennuk Launcestonist, seejärel vahetame lennukit Melbournis ja maabume laupäeva õhtul Cairnsis. Sealt edasi peame end kuidagi Tolga poole transportima, aga täpselt veel ei tea kuidas. Tolgasse viib meid uus töö, tegelikult töö on põhimõtteliselt sama, mis varemgi, kuid koht on uus. Jap, me saime tööd jälle kartulifarmis - meile meeldivad kartulid (või meie kartulitele), mis muud ma oskan öelda :).
Enne lahkumist veetsime Karmeni, Lilly ja Kataga toreda päeva, käisime Marakoopa (aborigeeni keeles handsome) koobastes ning lõhefarmis.
Koobas oli väga erimoodi ilus, kõikjal laius kaltsium karbonaat, mis sädeles nii ilusasti, et raske oli kohe käsi eemal hoida :D. Kõige lõpus kustutas giid koopas tule ära ning koopa laes oli näha helendavaid täpikesi, nagu tähistaevast oleks vaadanud. Tegelikult olid koopa lae küljes glow worm´id, põhimõtteliselt samasugused tegelased nagu meie jaaniussid... (kuigi ma kunagi ühtegi jaaniussi näinud ei ole). Seltskonnaga meil väga "vedas" kõikjal tolknesid asiaadid, tegid palju lärmi ja kargasid igal pool ringi nagu duracelli jänesed.
Et tänasest ilusast ilmast viimast võtta tegime Sunnyvalele ringi peale ning ohhetasime ja ahhetasime veelkord kui imeilus ja maaliline Tasmaania on, imelised vaated igal pool. Kurb on lahkuda.
Enne lahkumist veetsime Karmeni, Lilly ja Kataga toreda päeva, käisime Marakoopa (aborigeeni keeles handsome) koobastes ning lõhefarmis.
Koobas oli väga erimoodi ilus, kõikjal laius kaltsium karbonaat, mis sädeles nii ilusasti, et raske oli kohe käsi eemal hoida :D. Kõige lõpus kustutas giid koopas tule ära ning koopa laes oli näha helendavaid täpikesi, nagu tähistaevast oleks vaadanud. Tegelikult olid koopa lae küljes glow worm´id, põhimõtteliselt samasugused tegelased nagu meie jaaniussid... (kuigi ma kunagi ühtegi jaaniussi näinud ei ole). Seltskonnaga meil väga "vedas" kõikjal tolknesid asiaadid, tegid palju lärmi ja kargasid igal pool ringi nagu duracelli jänesed.
 | ||||||||||
| Marakoopa koobas |
 |
| Meie koduke |
Et tänasest ilusast ilmast viimast võtta tegime Sunnyvalele ringi peale ning ohhetasime ja ahhetasime veelkord kui imeilus ja maaliline Tasmaania on, imelised vaated igal pool. Kurb on lahkuda.
kolmapäev, 25. juuni 2014
reede, 6. juuni 2014
Peekonit!
Tere-tere kõik see pere. Kõigepealt alustame rõõmusõnumitega, nimelt on Tasmaanias üks pisike eestlane juures. 16-ndal mail sündis Karmeni ja Johni perre imearmas Lilly Anne. Palju õnne neile! Toredate uudistega jätkates - meil on nüüd oma isiklik auto. Mazda 323, 2003 aasta väljalase, hästi hoitud, loodame et teenib meid truult:)
Pühapäeval on kartuli hooaja lõpetamise pidu, mis aga ei tähenda et kartulid maa seest otsa on lõppenud, lihtsalt enamus seljakotirändureist pakivad oma seljakotid ja rändavad edasi, mis tähendab meie jaoks rohkem tööd ja see on hea. Saime omale ka ühe teise tööotsa viinamarja istanduses, algab töö seal küll aga alles juulist, töö sisuks on viinamarja kasvude kärpimine.
Meie meelierutava reisini Vietnami on jäänud veel ainult 11 päeva. Eile saime ka oma viisad kätte, nii et meie oleme valmis minema. Väikene mure on Indoneesias pursanud vulkaani tõttu, mille tagajärjel levis Austraalia kohale suur tuhapilv, mis takistab lennuliiklust. Hoiame aga pöidlad pihus, et kole pilv ruttu ära ujub. 15-ndal lendame Launcestonist Melbourne´i, kus veedame ühe öö ning seejärel suundume edasi Hoi An-i. Sellel Jaanipäeval me vihma pärast muretsema ei pea :)Mõtleme teie peale, kui te võsas jaaniusse taga ajate ja üle lõkke karata üritate ;)
Eile viisime Duncani põrsapreili Priscilla kohaliku kuldi juurde et jõuluks praadi saada - tundus et neil on koos väga lõbus, meil jääb üle vaid lõpptulemust oodata :)
Nägudeni!
Mary and Annie
Pühapäeval on kartuli hooaja lõpetamise pidu, mis aga ei tähenda et kartulid maa seest otsa on lõppenud, lihtsalt enamus seljakotirändureist pakivad oma seljakotid ja rändavad edasi, mis tähendab meie jaoks rohkem tööd ja see on hea. Saime omale ka ühe teise tööotsa viinamarja istanduses, algab töö seal küll aga alles juulist, töö sisuks on viinamarja kasvude kärpimine.
Meie meelierutava reisini Vietnami on jäänud veel ainult 11 päeva. Eile saime ka oma viisad kätte, nii et meie oleme valmis minema. Väikene mure on Indoneesias pursanud vulkaani tõttu, mille tagajärjel levis Austraalia kohale suur tuhapilv, mis takistab lennuliiklust. Hoiame aga pöidlad pihus, et kole pilv ruttu ära ujub. 15-ndal lendame Launcestonist Melbourne´i, kus veedame ühe öö ning seejärel suundume edasi Hoi An-i. Sellel Jaanipäeval me vihma pärast muretsema ei pea :)Mõtleme teie peale, kui te võsas jaaniusse taga ajate ja üle lõkke karata üritate ;)
Eile viisime Duncani põrsapreili Priscilla kohaliku kuldi juurde et jõuluks praadi saada - tundus et neil on koos väga lõbus, meil jääb üle vaid lõpptulemust oodata :)
Nägudeni!
Mary and Annie
reede, 23. mai 2014
kolmapäev, 21. mai 2014
Suur uudis
Tere kõigile blogilugejatele!
Alustuseks tuleb teil vastu võtta meie siirad vabandused siin valitseva vaikuse pärast. Leppisime Annega juba alguses omavahel kokku, et ei hakka kartulipõllu igapäeva elust oma blogis jahuma. Keda ikka huvitab, et täna nägin südamekujulist kartulit või et eile olid kartulid porisemad kui täna või et täna hommikul külmetasid varbad rohkem kui eile või et täna saime 5 treilerit kiiremini tehtud kui üleeile? Jah, tean! See jutt ei intrigeeri kedagi ning seetõttu oleme end tagasi hoidnud ja Teid kõiki säästnud. Ärge nüüd arvake, et kõik see aeg muud toimunud ei olegi. Ikka on. Kuna siin kisub elu ikka üha enam talve poole, hakkavad võimust võtma vihmased päevad. Kui kallama kukub, siis ikka nii, et vaovahed on vett täis ja meie rõõmsalt vaba päeva sisustamas. Võiks öelda, et väikest viisi proffid oleme kaneelilõõtsa küpsetamises, filmide vaatamises ja kohalikud pubid võiksid meile ka juba kliendikaardid kinkida.
Nüüd siis asjast ka! Meie suur-suur uudis, milleni loeme päevi, sodime kalendrit ja mis motiveerib jahedal hommikul voodist välja vedama. ME LÄHME VIETNAMI!!! 16. juuni algab meie 10ne päevane puhkus Hoi An´is. Tänase seisuga on jäänud oodata 26 päeva ja õnneks mitte piiskagi rohkem. Sellel aastal veedame jaanipäeva basseini ääres ja mitte vihma käes ligunedes.
Kuidas kuumusega toime tulete? Meie oleme hetkel natuke kadedad!
Olge tublid, jooge piisavalt vett ja püsige terved!
Alustuseks tuleb teil vastu võtta meie siirad vabandused siin valitseva vaikuse pärast. Leppisime Annega juba alguses omavahel kokku, et ei hakka kartulipõllu igapäeva elust oma blogis jahuma. Keda ikka huvitab, et täna nägin südamekujulist kartulit või et eile olid kartulid porisemad kui täna või et täna hommikul külmetasid varbad rohkem kui eile või et täna saime 5 treilerit kiiremini tehtud kui üleeile? Jah, tean! See jutt ei intrigeeri kedagi ning seetõttu oleme end tagasi hoidnud ja Teid kõiki säästnud. Ärge nüüd arvake, et kõik see aeg muud toimunud ei olegi. Ikka on. Kuna siin kisub elu ikka üha enam talve poole, hakkavad võimust võtma vihmased päevad. Kui kallama kukub, siis ikka nii, et vaovahed on vett täis ja meie rõõmsalt vaba päeva sisustamas. Võiks öelda, et väikest viisi proffid oleme kaneelilõõtsa küpsetamises, filmide vaatamises ja kohalikud pubid võiksid meile ka juba kliendikaardid kinkida.
Nüüd siis asjast ka! Meie suur-suur uudis, milleni loeme päevi, sodime kalendrit ja mis motiveerib jahedal hommikul voodist välja vedama. ME LÄHME VIETNAMI!!! 16. juuni algab meie 10ne päevane puhkus Hoi An´is. Tänase seisuga on jäänud oodata 26 päeva ja õnneks mitte piiskagi rohkem. Sellel aastal veedame jaanipäeva basseini ääres ja mitte vihma käes ligunedes.
Kuidas kuumusega toime tulete? Meie oleme hetkel natuke kadedad!
Olge tublid, jooge piisavalt vett ja püsige terved!
kolmapäev, 23. aprill 2014
Hello Hobart!
Tere armsad kaasmaalsed! Kuuldused meie kadumisest on tugevasti liialdatud. Nimelt oleme me usinad töömesilased olnud ning sellel rindel väga midagi põrutavat kirjutada kahjuks ei ole. Aga kes tööd teeb, see rõõmu näeb ja nii me siis otsustasime premeerida end ühe väljasõiduga Hobartisse, kuhu läksime koos teiste backpackeritega (seljakotirändurid) Terry sünnipäeva tähistama. Kuna ülestõusmispüha on siin maal tähtis püha, siis saavad tööinimesed lisaks reedele vabaks ka järgneva esmaspäeva ja teisipäeva.
Seega alustasime reede hommikul koos Jane ja Duncaniga sõitu Hobarti poole mööda idakallast, vaade oli hingematvalt ilus. Kui pärast viit tundi kestvat sõitu lõpuks Hobartisse jõudsime armusime sellesse linna kohe - väga armas "linnake" kuhu läheks iga kell hea meelega tagasi. Kohale jõudes seadsime end sisse hostelis, kus jagasime tuba kahe võõraga. Meile mõlemile esimene tõeline backpackeri kogemus. Õhtul läksime koos teiste backpackeritega india restorani sööma ning kõhud olid punni söödud tutvusime sealse ööeluga. Kõigepealt läksime Telegraph´i, pubisse, kus esines live band. Tegime seal mõned joogid ning sammusime seejärel klubisse - Obar.
Laupäeval käisime Bonorongi loomapargis, kus nägime Austraalia metsloomi -ja linde ning saime toita kängurusid. Pärast seda sõitsime Mount Wellingtoni tippu. Sinna sõites oli vaade ümbritsevale imeline, kuid tippu jõudes sattusime ootamatult vihmapilve sisse ning palju näha ei olnudki, lisaks puhus seal kõva tuul ja sooja oli vaid 5 kraadi. Siis suundusime linna tagasi ja uudistasime Salamancal, kaiäärses linnaosas, ringi. Õhtul läksime kalarestorani kus proovisime ära austrid ja kuigi Jane neid jumaldab siis mina ja Mari neid vist küll enam kunagi vabatahtlikult ei söö :D. Pühapäeval läksime reisi lõpetuseks Eastlandi ostukeskusesse šoppama ning ostsime endile üle pika aja natuke ilusaid asju :)
Selline seiklus siis seekord ja pidage meeles, et "Living on Earth is expensive but it does include a free trip around the sun"
Seega alustasime reede hommikul koos Jane ja Duncaniga sõitu Hobarti poole mööda idakallast, vaade oli hingematvalt ilus. Kui pärast viit tundi kestvat sõitu lõpuks Hobartisse jõudsime armusime sellesse linna kohe - väga armas "linnake" kuhu läheks iga kell hea meelega tagasi. Kohale jõudes seadsime end sisse hostelis, kus jagasime tuba kahe võõraga. Meile mõlemile esimene tõeline backpackeri kogemus. Õhtul läksime koos teiste backpackeritega india restorani sööma ning kõhud olid punni söödud tutvusime sealse ööeluga. Kõigepealt läksime Telegraph´i, pubisse, kus esines live band. Tegime seal mõned joogid ning sammusime seejärel klubisse - Obar.
Laupäeval käisime Bonorongi loomapargis, kus nägime Austraalia metsloomi -ja linde ning saime toita kängurusid. Pärast seda sõitsime Mount Wellingtoni tippu. Sinna sõites oli vaade ümbritsevale imeline, kuid tippu jõudes sattusime ootamatult vihmapilve sisse ning palju näha ei olnudki, lisaks puhus seal kõva tuul ja sooja oli vaid 5 kraadi. Siis suundusime linna tagasi ja uudistasime Salamancal, kaiäärses linnaosas, ringi. Õhtul läksime kalarestorani kus proovisime ära austrid ja kuigi Jane neid jumaldab siis mina ja Mari neid vist küll enam kunagi vabatahtlikult ei söö :D. Pühapäeval läksime reisi lõpetuseks Eastlandi ostukeskusesse šoppama ning ostsime endile üle pika aja natuke ilusaid asju :)
Selline seiklus siis seekord ja pidage meeles, et "Living on Earth is expensive but it does include a free trip around the sun"
Tellimine:
Postitused (Atom)