Päev Suurel Vallrahul

Suur Vallrahu
"Austraalia suurim ja imepäraseim vaatamisväärsus, Suur Vallrahu (Great Barrier Reef), asub otse ookeanilainete all. Mitmed miljonid tibatillukesed rakud paljunevad väsimatult fantastilistes kujudes, kasvades lõpututes vormi- ja värvivariatsioonides alates salatirohelisest kuni leekiva karmiinpunaseni ja luues nii maailma suurima elava nähtuse. Rahu on koduks 400 erinevale

koralliliigile ja ligi 1500 kalaliigile. See sirutub silmapiirini ja sealt kaugemalegi, moodustades enam kui 2900 km veealust troopilist aeda. Selle kohal on merele puistatud sadu paradiisisaari.
    Austraalia valitsus kuulutas Suure Vallrahu 1975. aastal merepargiks ja see kanti 1981. aastal maailmapärandi nimekirja, saades sellega suurimaks nimistus olevaks alaks. Praegu hooldab seda Suure Vallrahu merepargi juhtkond.
    Rahu lähemalt läbi sukeldumismaski vaadates saate nautida oma elu suurimat vaatemängu: tundub, nagu oleksite piiritu troopilise akvaarium sees koos kõige fantastilisemate liikidega, mis eales välja mõeldud. Korallide haaravad kujundid, mis tekivad tõusu ja mõõnaga kaasa hõljudes, mõjuvad suigutavalt. Kuid mitte kauaks - kiiskavalt puna-sinine kala kihutab vaatevälja, jälitades tuhandepealist prügikalaparve. Merisiilik jalutab oma okastel teist mööda, hiiglaslik merekarp avab oma karuse suu, otsekui haigutades nostalgiliselt oma sajanditaguse nooruspõlve peale."
                                väljalõige Austraalia reisijuhist

Tere kõik toredad sõbrad!
Meil õnnestus novembri alguses  vaadata oma silmaga üle Suur Vallrahu. Ilusal päikselisel pühapäeval ärkasime vara, et olla kell pool kaheksa Cairnsi sadamas. Laev väljus kell 8 ja seadis suuna Vallrahule, kuhu jõudsime pärast kahte tundi sõitu. Esimeses snorgelduspaigas anti veealuse maailmaga tutvumiseks aega 2 tundi. Kuna Vietnamist oli esimene snorgeldamise kogemus käes, teadsime seekord paremini, mis meid ees ootamas on. Vaikse ookeani vesi oli parajalt soe ja soolane ning vaade imeline. Kõiksugused värvilised korallid ja kalakesed, helesinine vesi ja ere päike moodustasid koosluse, mis sööbis mällu. Pärast esimest snorgeldamist pakuti maitsvat lõunat ja jätkus laevasõit järgmise paigani Vallrahul. Jällegi anti parajalt aega snorgeldamiseks ja päeva nautimiseks laevatekil. Kuna ilmaolud olid suurepärased, siis said soovijad osa võtta netboomingust, mis kujutab endast laeva taha kinnitatud suurt köitest võrku, kuhu külge pidid osavõtjad hüppama. Siis hakkas laev kiirendama ja inimesi võrgu küljest pudenema, kes väikese mootorpaadiga ookeanist üles korjati. Anne proovis boomingu tublisti ära ja pidas lõpuni vastu, kuigi surve oli üsna tugev ja tahtis ujumisriided lainte ohvriks jätta.
    Edasi pöörati laevanina tagasi Cairnsi suunas. Tagasiteel pakuti valget ja punast veini koos juustu ja küpsistega, mis sobis ideaalselt sellesse toredasse pühapäeva pärastlõunasse. Cairnsi tagasi jõudsime pärast nelja päiksest õhetava naha ja kõrvunioleva suuga, sest see oli üks meeldejäävamaid ettevõtmisi siin pool maakera.

Elu päikse all

Tervitused kõigile toredatele!
Time flies when you are having fun ehk aeg lendab, kui sul on tore. Üha raskem tundub end kokku võtta, et siia blogisse paar rida kirja panna. Täna sai meil 7 kuud Austraalias oldud ning sellest kuu toredat elu Kairis.
Tunneme end siin üsna koduselt ja elu igapäevase päiksepaiste all tundub kerge paradiisina. Siin on nii lihtne olla õnnelik - palmipuud, troopilised puuviljapuud, ringi kalpsavad kängurud, mäed, pidev päiksepaiste... Olete juba piisavalt kadedad või jätkan loeteluga?
Selle Kairis elatud kuu jooksul oleme jõudnud nii töötada kui nautida lähiümbrust. Mitmeid kordi oleme aega veetnud Tinaroo järve ääres (umbes 7 km Kairist); käinud ära 4 erineva kose juures; näinud ära suure ja kuulsa viigipuu; külastanud hiina templit Athertonis; imetlenud kristallikoopaid; šoppanud Athertoni peatänavatel. Kuid las pildid räägivad enda eest!

Tinaroo järve ääres

Tinaroo järve ääres

Millaa Millaa kosk

Zillie kosk

Ellinjaa kosk

Milanda kosk

Kardin viigipuu

Hiina tempel

Hou Wang Miau tempel

Kristallikoopad

Ametüst kristall - suurim maailmas, 3,27 meetrit kõrge, 2,5 tonni raske, päritolu Uruguai

Elu pubi ülakorrusel

Tänane hommik algas meil üle pika aja üpris varakult - kell 6. Söönud ja kammitud jätsime Jane ja Duncaniga nägemiseni ning alustasime sõitu Launcestoni poole. Ringaroomas päike paistis ja ilm oli super ilus, mis tegi lahkumise veelgi kurvemaks, kuid Launcestoni jõudes seisime silmitsi paksu udu seinaga. Ja siin me nüüd siis istume, lendu mis pidi väljuma 10.25 on 2 korda edasi lükatud ja hetkeseisuga väljub hoopis 12.10. Muretsemine küll ei aita aga seest on kõhe küll, sest järgmine lend Melbournist Cairnsi väljub 14.55.. no küllap jõuame.

Seni mõtlesin, et paneks lihtsalt kirja mõned asjad, mis on Austraalias teisiti kui me Eestis harjunud oleme, lisaks vasakpoolsele liiklusele, millega esialgu väga raske harjuda oli, kuna tundus, et kõik vastutulevad autod sõidavad süüdimatult eest sisse või siis sõidad ise neile.. raske aru saada. See selleks. Sularaha automaadist sularaha välja võttes väljastab automaat enne pangakaardi ja seejärel sularaha, mis on muidu üsna hea lahendus, sest raha ju ikka pangaautomaati ei unustaks (nagu kaardiga nii mõnelgi juhtunud on), aga siiski me mõlemad oleme korra peaaegu automaadi juurest ilma rahata minema jalutanud. Väiksemate ostude puhul (alla $ 100) saab pangakaarti kasutada poes ostude eest tasudes lihtsalt kaardi kiibiga kaardi terminali puudutades (ilma PIN-koodi sisetamata), mistõttu tuleb siin oma pangakaardiga eriti ettevaatlikult ümber käia. Hea lahendus on ka see, et poes kaardiga makstes saab klienditeenindajalt sularaha välja küsida, ei pea eraldi ATM-i juurde jooksma.

Nii-nii oleme siis vahepeal oma uude koju jõudnud. Kairi hotelli, mis asub Kairis (Tolga lähedal). Kuna meie Launcestonist väljuvat lendu neli korda edasi lükati, siis oma järgmisele lennule me ei jõudnudki. Õnneks paigutati meid aga järgmisele lennule, nii et jõudsime Cairnsi kõigest pooleteise tunnise hilinemisega. Cairnsist võtsid meid auto peale kallid kaasmaalased Martina ja Märt ja tõid Kairisse , head inimesed! Lõpuks hotelli jõudnud astusime all korrusel asuvasse pubisse, et endale tuba küsida. Nägime sealsamas ära ka pubi kohalikest püsikunded. Kuigi veits jogased, majaperenaisega eesotsas, on nad kõik väga lahked. Üks meestöötaja asus lahkesti Mari kohvrit trepist üles tassima ja üks Õllesõber haaras siis minu oma. Okei, haaras siis minu kohvrist kinni, et toob üles ära. Kui ma juba ülal korrusel olin kuulsin all kõva kolinat.. õlletoobi tõstmisega käelihas vist ei kasva... :D aga üles see kohver sai vinnatud, seni kuni mina naerukrampidesse surin :) Üldiselt on siin asjad jumala ladnad, keegi täpselt ei tea, kes mis toas on või miskit. Algul tungis perenaine ühte tuppa, tagurdas sealt samakiirelt välja, sest too tuba oli siiski mingite poiste poolt hõivatud. Kus tema pidi teadma et nad ikka veel siin on. Võtit käis ka tädi all 5 korda vahetamas, sest kuidagi ei kippund kätte õige võti. No igatahes leidsime siis meile toa, koos võtmega, mitte väga suure..  nii 3 x 5 m. Kaks voodit mahub ilusti sisse.. homme saame võib-olla suurema. Nii me siin siis chillime, naudime wifit ja ootame õhinal mis tulevik toob :)

Kõike paremat teile, kodumaa rahvas!

Tadaa Tasmaania

 Tere-tere kallid kaasmaalased! Meie päevad siin Tasmaanias hakkavad otsa lõppema ja uueks sihtpunktiks saab Tolga, väike linnake Cairnsi lähedal ehk siis saame lõpuks sooja ja ei pea enam vammustes ringi marssima ja magama. Laupäeva hommikul väljub lennuk Launcestonist, seejärel vahetame lennukit Melbournis ja maabume laupäeva õhtul Cairnsis. Sealt edasi peame end kuidagi Tolga poole transportima, aga täpselt veel ei tea kuidas. Tolgasse viib meid uus töö, tegelikult  töö on põhimõtteliselt sama, mis varemgi, kuid koht on uus. Jap, me saime tööd jälle kartulifarmis - meile meeldivad kartulid (või meie kartulitele), mis muud ma oskan öelda :).

Enne lahkumist veetsime Karmeni, Lilly ja Kataga toreda päeva, käisime Marakoopa (aborigeeni keeles handsome)  koobastes ning lõhefarmis.
Koobas oli väga erimoodi ilus, kõikjal laius kaltsium karbonaat, mis sädeles nii ilusasti, et raske oli kohe käsi eemal hoida :D. Kõige lõpus kustutas giid koopas tule ära ning koopa laes oli näha helendavaid täpikesi, nagu tähistaevast oleks vaadanud. Tegelikult olid koopa lae küljes glow worm´id, põhimõtteliselt samasugused tegelased nagu meie jaaniussid... (kuigi ma kunagi ühtegi jaaniussi näinud ei ole). Seltskonnaga meil väga "vedas" kõikjal tolknesid asiaadid, tegid palju lärmi ja kargasid igal pool ringi nagu duracelli jänesed.

Marakoopa koobas

 

 

 

 

 

Meie koduke

 Et tänasest ilusast ilmast viimast võtta tegime Sunnyvalele ringi peale ning ohhetasime ja ahhetasime veelkord kui imeilus ja maaliline Tasmaania on, imelised vaated igal pool. Kurb on lahkuda.

Viet Nam

Peekonit!

Tere-tere kõik see pere. Kõigepealt alustame rõõmusõnumitega, nimelt on Tasmaanias üks pisike eestlane juures. 16-ndal mail sündis Karmeni ja Johni perre imearmas Lilly Anne. Palju õnne neile! Toredate uudistega jätkates - meil on nüüd oma isiklik auto. Mazda 323, 2003 aasta väljalase, hästi hoitud, loodame et teenib meid truult:)
Pühapäeval on kartuli hooaja lõpetamise pidu, mis aga ei tähenda et kartulid maa seest otsa on lõppenud, lihtsalt enamus seljakotirändureist pakivad oma seljakotid ja rändavad edasi, mis tähendab meie jaoks rohkem tööd ja see on hea. Saime omale ka ühe teise tööotsa viinamarja istanduses, algab töö seal küll aga alles juulist, töö sisuks on viinamarja kasvude kärpimine.
Meie meelierutava reisini Vietnami on jäänud veel ainult 11 päeva. Eile saime ka oma viisad kätte, nii et meie oleme valmis minema. Väikene mure on Indoneesias pursanud vulkaani tõttu, mille tagajärjel levis Austraalia kohale suur tuhapilv, mis takistab lennuliiklust. Hoiame aga pöidlad pihus, et kole pilv ruttu ära ujub. 15-ndal lendame Launcestonist Melbourne´i, kus veedame ühe öö ning seejärel suundume edasi Hoi An-i. Sellel Jaanipäeval me vihma pärast muretsema ei pea :)Mõtleme teie peale, kui te võsas jaaniusse taga ajate ja üle lõkke karata üritate ;)
Eile viisime Duncani põrsapreili Priscilla kohaliku kuldi juurde et jõuluks praadi saada -  tundus et neil on koos väga lõbus, meil jääb üle vaid lõpptulemust oodata :)

Nägudeni!
Mary and Annie

Bingalong Bay- how sweet is that..

Ringarooma

Suur uudis

Tere kõigile blogilugejatele!
Alustuseks tuleb teil vastu võtta meie siirad vabandused siin valitseva vaikuse pärast. Leppisime Annega juba alguses omavahel kokku, et ei hakka kartulipõllu igapäeva elust oma blogis jahuma. Keda ikka huvitab, et täna nägin südamekujulist kartulit või et eile olid kartulid porisemad kui täna või et täna hommikul külmetasid varbad rohkem kui eile või et täna saime 5 treilerit kiiremini tehtud kui üleeile? Jah, tean! See jutt ei intrigeeri kedagi ning seetõttu oleme end tagasi hoidnud ja Teid kõiki säästnud. Ärge nüüd arvake, et kõik see aeg muud toimunud ei olegi. Ikka on. Kuna siin kisub elu ikka üha enam talve poole, hakkavad võimust võtma vihmased päevad. Kui kallama kukub, siis ikka nii, et vaovahed on vett täis ja meie rõõmsalt vaba päeva sisustamas. Võiks öelda, et väikest viisi proffid oleme kaneelilõõtsa küpsetamises, filmide vaatamises ja kohalikud pubid võiksid meile ka juba kliendikaardid kinkida.
Nüüd siis asjast ka! Meie suur-suur uudis, milleni loeme päevi, sodime kalendrit ja mis motiveerib jahedal hommikul voodist välja vedama. ME LÄHME VIETNAMI!!! 16. juuni algab meie 10ne päevane puhkus Hoi An´is. Tänase seisuga on jäänud oodata 26 päeva ja õnneks mitte piiskagi rohkem. Sellel aastal veedame jaanipäeva basseini ääres ja mitte vihma käes ligunedes.

Kuidas kuumusega toime tulete? Meie oleme hetkel natuke kadedad!
Olge tublid, jooge piisavalt vett ja püsige terved!

Hello Hobart!

Tere armsad kaasmaalsed! Kuuldused meie kadumisest on tugevasti liialdatud. Nimelt oleme me usinad töömesilased olnud ning sellel rindel väga midagi põrutavat kirjutada kahjuks ei ole. Aga kes tööd teeb, see rõõmu näeb ja nii me siis otsustasime premeerida end ühe väljasõiduga Hobartisse, kuhu läksime koos teiste backpackeritega (seljakotirändurid) Terry sünnipäeva tähistama. Kuna ülestõusmispüha on siin maal tähtis püha, siis saavad tööinimesed lisaks reedele vabaks ka järgneva esmaspäeva ja teisipäeva.
Seega alustasime reede hommikul koos Jane ja Duncaniga sõitu Hobarti poole mööda idakallast, vaade oli hingematvalt ilus. Kui pärast viit tundi kestvat sõitu lõpuks Hobartisse jõudsime armusime sellesse linna kohe - väga armas "linnake" kuhu läheks iga kell hea meelega tagasi. Kohale jõudes seadsime end sisse hostelis, kus jagasime tuba kahe võõraga. Meile mõlemile esimene tõeline backpackeri kogemus. Õhtul läksime koos teiste backpackeritega india restorani sööma ning kõhud olid punni söödud tutvusime sealse ööeluga. Kõigepealt läksime Telegraph´i, pubisse, kus esines live band. Tegime seal mõned joogid ning sammusime seejärel klubisse - Obar.
Laupäeval käisime Bonorongi loomapargis, kus nägime Austraalia metsloomi -ja linde ning saime toita kängurusid. Pärast seda sõitsime Mount Wellingtoni tippu. Sinna sõites oli vaade ümbritsevale imeline, kuid tippu jõudes sattusime ootamatult vihmapilve sisse ning palju näha ei olnudki, lisaks puhus seal kõva tuul ja sooja oli vaid 5 kraadi. Siis suundusime linna tagasi ja uudistasime Salamancal, kaiäärses linnaosas, ringi. Õhtul läksime kalarestorani kus proovisime ära austrid ja kuigi Jane neid jumaldab siis mina ja Mari neid vist küll enam kunagi vabatahtlikult ei söö :D. Pühapäeval läksime reisi lõpetuseks Eastlandi ostukeskusesse šoppama ning ostsime endile üle pika aja natuke ilusaid asju :)

Selline seiklus siis seekord ja pidage meeles, et "Living on Earth is expensive but it does include a free trip around the sun"

Vihmane ilm

Vihma sajab, kõik ujub. Lastel paha on tuju, ainult krokodill jalutab vees... Ehk siis meil hakkas täna hommikul kell kuus sadama ja sajab siiamaani. Lääne-Austraalias sadas hull vihm maha ja nüüd on järg meie käes, ilmateade lubas ka homseks vihma, mis tähendab, et kartuleid võtta ei saa. Tänase päeva veetsime põhimõtteliselt mitte midagi tehes. Või siiski! Täna tegi Duncan esimest korda sel aastal kaminasse tule ja meil on toas mõnusalt soe.

Love from Tassie

Vabandame, et meie blogisse viimasel ajal uusi sissekandeid pole lisandunud. Nagu Te kõik loodetavasti teate, siis algas meil kartulite hooaeg. Ka siin pool maakera on päevas kõigest 24 tundi ja kui 12 neist põllul veeta, siis paraku koju jõudes pole blogi uuendus prioriteediks.

Nii... Uudiseid meil seega suuri ei ole. Hetkel on sügise algus ja ilmad on olnud paremapoolsed, hommikud ja õhtud lähevad üsna jahedaks (kuskil 10 kraadi ringis).
Tavaliselt algab tööpäev kell 6:30, kuid on ka erandeid (eelmisel reedel nt 5:20), lõppeb umbes 19.

Praegu on olnud nii, et töötame paar päeva ja saame ühe kuni kaks päeva vabaks, mis kulub riiete pesemisele ja välja puhkamisele.
Töö meid ei tapa, rutiini veel ei ole, põllul saab nalja ja kõik üritavad üksteisel tuju üleval hoida (kes laulab, kes kogub naljaka kujuga kartuleid jne).
Siiamaani no regrets (ei kahetse mitte midagi)!
Anne on endiselt kõige kallim ja parim reisikaaslane (üksteise närve veel ei puudu :D).

Kuidas Teil seal läheb? Kas kevad ja rannahooaeg paistavad?
NB! See, et meid nagu kuuvarjutust internetis näha saab, ei tähenda, et meid teie tegemised huvita. Andke aga tuld ja kirjutage vahelduseks mõned read :)

Kõike kaunist ja päikest südamesse!
Mari

Lugu iga lehma taga

Tere kõigile! Anne ja Anumariga on endiselt kõik korras, kui nad külmast võetud ei ole, siis nad sorteerivad hetkel kartuleid. Olgu, olgu. Nali naljaks. Meil sai suvi läbi ja algas sügis. Laupäevast alates on ilmad kehvad, sajab vaheldumisi päikesepaistega ja tuul on üsna tugev.
Vahepeal on siis nii palju uut olnud, et alustasime pühapäeval tööd. Algselt oli kokku lepitud, et kell 6 peame shed´is (kuuris, garaažis - seal on enne tööpäeva kogunemine ja autodesse jagamine) olema, kuid laupäeva õhtul hakkas siin vihma kallama. Kuna vihma sadas üsna tugevasti ja hommikuni välja, siis saime 4:45 kõne bossilt, et võime edasi magada, sest nii kartuleid võtta ei saa. Kuna nüüd on laod avatud ja kartulid lähevad hoiustamisele, siis ei tohi nad märjad olla, sest lähevad mädanema.
Saime end pühapäeva hommikul kenasti välja puhatud ja tööd alustasime hoopiski kell 13. Põllult ära saime umbes kell 20, sest väljas läks pimedaks ja külmaks. Tööpäev üldiselt koosneb nobedate näppude voorust, aga midagi ületamatult rasket ei ole. Töökaaslasteks on iirlased, kohalikud ja kaks prantslast.
Täna, esmaspäev oli meil vaba, sest üks traktoritest andis otsad ning hommikupoole oli meil kerge torm, mis tähendas, et oli ideaalne päev Duncanile abikäte ulatamiseks, aitasime tal randaali parandada.
Homme on meil kell viis äratus, et taaskord kartulitele valu anda.

Lugu elust enesest vol 2
Et siis lugu sellest kuidas me kaelani mudas ulpivat lehma päästsime. Aussi´ed on tasakaalukad inimesed, sestap lähtuvad nad põhimõttest tark ei torma. Enne tähtsa tööülesande täitmist tuleb teha cup of tea time (tassikese tee aeg). Seega, kui olime pärast lehmade ajamist ühe lojuse kaelani mudast avastanud tuli suunduda koju teed jooma. Selle aja peale hakkas aga vihma sadama ning lehmale appi saime minna alles järgmisel päeval. Tuli hakata plaani pidama, kuidas vissimuu mudast välja vinnata, sabast sikutamine erilisi tulemusi ei andnud seega tuli pikema trossi järele haarata. Õnnetuseks oli lehm väga kehva koha peal mudas kinni - ühe mäe külje peal, mida ümbritses võsa. Traktori ja atv-ga talle ligi ei pääsenud. Tuli sõita Legerwood´i pikemat trossi tooma. Mõeldud, käidud sai tross ümber lehma kaela ja pea (Dunc ütles, et lehma võib peast tõmmata, jalad võivad ära tulla - nii et võtke teadmiseks, kui hakkate lehma päästma ;). Aususime siis positsioonidele, Duncan oli lehma kõrval ja jagas käske, Mari vahendas infot ute juhile (Anne), sest mina sinna alla kraavi ei näinud. Niimoodi ma siis ukerdasin seal selle utega edasi juhiseid kuulates kuni üks hetk nägin et Mari kahe käega peast kinni hoiab. Mari nägu nähes arvasin, et lehmaga on kaputt, kuid tuli hoopis välja, et Mari kuulis kõva raksatust, mis kulmineerus kõigest lehma sarve murdumisega. Nii et põhimõtteliselt oli lehm siiski ühes tükis, tõsusis püsiti (mis on hea märk), värises natuke ja sõi rohtu:)

Jooge piima ja sööge tuhleid :P

Mari ja Anne

Valmistume talveks

Tere kõik meie toredad blogi lugejad!
Me pole mitte kuskile kadunud, lihtsalt oli väike kriis internetiga. Maht sai varem täis ja uue arvestus hakkab siin 7ndast. Üldiselt läheb meil kenasti, toimetame farmis koos Duncaniga ja pugime igapäevaselt vitamiine süüa (põldmarjad on väga head C-vitamiini allikad).
Ilm on meil endiselt hea, külmetama veel ei pea (20-27 kraadi sooja).
Nädalavahetuseks on meil plaanid tehtud. Homme läheme Barney Island´ile grillima Duncani vanemate ja õe perega. Pühapäevaks on meid kutsutud Karmeni sünnipäevale. See nädalavahetus tuleb pikk, sest esmaspäeval on püha ja tööinimesed puhkavad.

Kuidas teil seal läheb? Kevad meelitab õue?

Olge ikka tublid ja võtke päevast kõik kaunis!
Teie Mari

Lugu elust enesest
Tuleme meie siis lõbusas hoos pangast (et Aumarist ikka Anumari saaks) ning Mari juba end meie tuppa voodi peale istuma sättinud, kui mina tuppa jõudsin ja eriti rasvast sisalikku tooli all märkasin. Veidi kõrgemal hääletoonil oma ehmatust väljendades läks Mari eriti pöördesse, jooksis mööda voodeid ja diivaneid ja käskis mul sisalikupoiss ära tappa. Maha ma lüüa teda siiski ei tahtnud, seega tuli ta kuidagi õue transportida. Haarasin harja ja kühvli ning asusin sisalikku mööda tuba jälitama. Mari muudkui hüppas voodis ja otsis silmadega uusi sissetungijaid, leidiski veel ühe. Kui ma olin lõpuks pool maja läbi tuuseldanud ja sisaliku kinni püüdnud ning õue viinud, tuli asuda järgmisele sisaliku päästmise missioonile. Mari oli end jalgupidi diivanile sättinud ja juhatas vägesi(mind) kõrgemalt poolt. (Sisaliku tabamise tegi eriti raskeks asjaolu, et ma ise samal ajal naerukrampides väänlesin), suure kiljumise ja naeru peale astus tuppa ka Duncan, kes korrutas, et sisalikud täiesti kahjutud olevused on ja viskas õhku küsimuse, mis saab siis kui ussi näeme.. No vot ei tea, aga see teine sisalik on vist siiamaani diivani all, sest kätte ma teda ei saanudki :D

Make love, don´t fight! :)
Anne

Hea päev :)

Lehmad on lollid loomad (IQ on 100 nagu Pete ütles), nad teevad ikka risti vastupidi kui vaja on. Rumal on eeldada, et nad võiks minna otse mööda teed, igal võimalikul juhul üritavad nad kuhugi võssa punuda. Nii ma siis ajasingi ühte bit#hi mööda blackberrysi taga, otseloomulikult panin käntsa kui blackberrydesse takerdusin, peopesad blackberry okkaid täis (vähemalt ei koperdanud maduussi otsa). Kui lehma teepeale tagasi sai otsustas see rumal loom mööda järgmist teed võssa pageda, seekord tuli üle okastraatide karata et tal tee ära lõigata, aga lõpp hea kõik hea -karjamaale teiste juurde ta sai.
Täna hommikul saime lõpuks omale telefoninumbri. Tuli välja, et minu ega Mari telefon Telstra levi ei tunnistanud, seega saime omale Duncani vana telefoni ja uue numbri +467038311 (helistage meile :D). Aga nagu ikka, üks jama ajab teist taga. Saime eile oma pangakaardid kätte ja tere-tore, Anumarist on üleöö Aumari saanud :/. Ja mina ei saanud ka oma netipanka ja pin-koodi aktiveeritud, sest pangatädi kirjutas mingi vale numbri mu kontakttelefoniks. Seega tuleb jälle panka vantsida. Jeei -.-
Pärastlõunal käisime Scottsdale´is charity- walk´il. Koguti raha vähivastaseks võitluseks, andsime ka oma panuse ning saime $20 eest tund aega ühte ringikujulist trajektoori lasta. Iseenesest tore ettevõtmine, aga üsna igav :D Kuid eesmärk üllas :). Walk kestab 24 tundi, väljas on erinevad meeskonnad ja igast meeskonnast peab keegi koguaeg rajal olema ja tatsama. Kohalikud on üsna vaimustuses oma ettevõtmisest, telgid ja grillid ja möllud.
Muretseda endiselt meie pärast vaja pole, meil ikka hästi kõik ja läheb paremaks, sest homme on esimene tööpäev, nii et kartulid - hoidke alt!

Teie olge ikka rõõmsad ja roosad ja tehke head! :)

Kapsaliblikas

Nägin ükspäev liblikat, arvestades seda, et oleme nii kaugele, teisele poole maakera tulnud võiks eeldada et see liblikas saab midagi erilist ja ilusat olema. Aga ei, kapsaliblikas oli hoopis.
Eile käisime Launceston Cup´il. Ennelõunal võtsime suuna Launcestoni poole, et hobuste võiduajamist vaadata. Mehed panid panuseid hobuste peale, võitsid ka. Me, neiud arutasime omakeskis, kelle peale panuseid panna - selgus et õnnemängus meil ei vea, veab siis ehk mujal. Kõik olid end üles löönud, kaunid kleidid naistel ja ülikonnad meestel. Naised on siin üpris vabameelesed, kõik mis meeldib pannakse selga ilma enesekriitikat tegemata.
Täna hommikul tulime Duncaniga Launcestonist tagasi, mõtlesime et saame talle siin abiks olla ja läksimegi hommikul lehmi lüpsile ajama ja söötsime sigu. Farmist tagasi tulles kiikasime postkasti ja juhuu, meie TFN numbrid olid juba saabunud (lubati 28 päeva jooksul). Seega saame probleemideta tööle asuda.
Hetkel on meil siin väike siesta ja siis läheme jälle lehmi ajama.

Päikest!

Päästetud lehm

Täna oli meil ilus ilm, sooja kuskil 27 kraadi. Hommiku poole leidsime kuurist omale täispuidust kapi. Vedisime selle mitme peale õue peale ja hakkasime Annega puhastama. Käiku läksid tolmulapid, tolmuimeja, harjad ja putukamürk. Kapi saime enam vähem puhtaks ning seejärel panime ta käru peale ja sõidutasime tuppa. Nüüd on meil asjad lahti pakitud, ilusasti kapis ja kõigest on ülevaade. Tuba sai natuke hubasem ka. Pärast lõunal käisime Robertsonis omale töösaapaid ostmas. Nüüd on meil mõlemal päris nahast korralikud töösaapad, mida juba sisse kanda saime. Õhtuks oli planeeritud karjuste puhastamine okstest. Sellega läks meil päris kaua aega ja see oli üsna hull töö ka. Esiteks, meil polnud töökindaid ega töövahendeid. Nii me siis jalgadega tammusime karjuste ümbert sõnajalgu maha ja vabastasime traate osktest ja muust sogast, mis tuulega sinna peale ja ümber sattunud oli. Kui traadid oli sodist puhtad, pingutasime need ära ja pingestasime. Selle tööga läks päris mitu tundi. Natuke kõhe sellist tööd ka teha, kui ei tea, mis loomi või putukaid sellises võsas kartma peaks. Mina kardan kõige rohkem usse, aga siin on ju palju mürgiseid putukaid ja jumal teab, keda veel. Ühesõnaga see töö sai tehtud, hakkasime sinna aedikusse lehmi ajama. Plaan olemas, paigutati meid kohtadele ja jäime ootame, et Duncan lehmad UTEga kokku ajaks. Sinna maani läks kõik hästi, kui ühe kohaliku pere koer otsustas vastutegevust tegema hakkata. Meil oli kari ilusti koos ja juba õige aediku poole teel, kui see haukudes karjale peale lendas ja nad tuldud teed tagasi kihutas. Lehmad läksid hoogu ja panid läbi karjuste igale poole laiali. Egas midagi. Otsast peale jälle. Kõige pealt hoidsin mina (Mari) naabrikoera kinni, kuna omanik käis korra vaatamas küll, aga ütles, et koer nii kui nii teda ei kuula ja jättis ta nö meie kaela. Pärast pani Jane ta UTEsse kinni. Aga ohh õnnetust, pärast seda esimest intsitenti koeraga olid meie lehmad igal pool laiali. Pooled said õigesse aeda, pooled laiali. Üks hull pani pea ees jõkke. Järgnes operatsioon lehma päästmine. Kõik jooksuga jõe äärde oma valvepaikadest. Pikalt plaani pidada ei saanud, sest Duncan hoidis lehma pead vee peal, et see vette ei vajuks, sest lehm oli nii õnnetult jõe kaldast alla kukkunud, et ise enam püsti ei saanud. Siis me kolmekesi mina, Anne ja Jane kangutasime palke. Ühe libistasime lehma pea alla, et see vee peal püsiks, siis pääses Duncan mootorsae juurde ja saagis lehma all oleva palgi katki, et lehm saaks vette ja ujuks ise välja. Kui mootorsae tööle pani, hakkas vaene lehm nii hullusti rapsima, sest kujutage ette, mis hirm tal sees oli. Õnneks meie plaan töötas ja Duncani sai ta lõpuks vette sikutatud. Lehm sai jalad alla ja jätsime ta sinna toibuma. Pärast kordaläinud operatsiooni otsustati, et ülejäänud jooksu pannud lehmad ajame õigesse aeda hiljem. Koju sõites leidsime kaks jooksikut veel, aga need panid ise jälle traatide vahelt õigesse aedikusse jooksu. Vot sellised seiklused olid meil täna. Ja oh ei, päev ei ole veel läbi. Kell 22 lähme irrigation´it tegema (niisutussüsteemi) ümber tõstma. Pärast seda loodetavasti saame magama, sest homme lähme Launcestoni Cap´ile. Tuleb jälle üks pikk päev.
Olge tublid ja hoidke oma koerad järelvalve all!
Mari ja Anne

Eesti vabariigi aastapäev

Meie vabariigi aastapäev algas varakult. Hommikul kaheksa paiku ajas Jane meid üles, tõmbasime tööriided selga ja läksime vasikaid ajama. Anne sai UTE´t (põhimõtteliselt kastiauto, loe: juut) juhtida natuke ja siis karjatasime vasikad meie maja lähedal asuvale karjamaale. Pärast hommikusööki läksime Scottsdale meile Annega pangakontosid avama ja tööriideid šoppama. Kõik asjad saime edukalt tehtud ja pärastlõunaks olime juba kodus tagasi. Tegime kiire lõuna ja seejärel aitasime Duncanil veel talutöid teha. Ära sai tehtud nii mitugi asja: vasikate nummerdamine (emastele ühte kõrva number ja teise talu märk, isastele ainult talu märk), vasikate vaktsineerimine ( üks ravim süstiti naha alla ja teine pritsiti selja peale) ning pullvasikatele pandi munade ümber kumm, mis vajutab veresooned kinni ja munad kukuvad 3 nädala pärast maha. Meie olime kõige selle juures kõigest assistendid, loomade ette ajajad ja asjade kätte andjad. Pärast paari töötundi tegime köögis mõned kiiremad liigutused, et teha vabariigi aastapäevaks mõned paremad palad Duncani vanemate juurde lauale kaasa. Kõik asjad maitsevad ja on siin kõvasti teistmoodi, nt isegi majonees on magusam. Andsime endast parima ja kaasa sai tehtud kartulisalat, singirullid, täidetud munad, šašlõkk ja õunakook. Kõik kiitsid ja kõigile maitses.Duncani vanemad olid veel nii armsad, et printisid väikesed eesti lipukesed laua peale. Tekkis kohe päris õige pidupäeva tunne!
NB! Siinkohal mainin ära, et pilte oleme veidi jäädvustanud enda jaoks küll, kuid hetkel neid blogisse laadida ei tahaks, kuna see võtaks siinse netiühendusega palju aega. Pildid tulevad, aga kunagi hiljem.
See pole küll naljakas, aga tapsime oma toast esimese mürgise ämbliku. Ta küll ei tapa, kuid hammustuse järel läheb see koht paiste ja peab antibiootikume võtma. Aga no worries, Mari lõi ämbliku oma uue balleriinaga laiaks:D
Tänaseks tõmbame otsad kokku ja kerime ära voodisse.
Olge tublid, püsige terved ja olete kallid!
Mari ja Anne

Põldmari või mampel?!

Neljapäeval käisime Duncani(Jane elukaaslase) vanemate pool veini joomas. Too päev oli ilm üsna kole, tuul (Eesti mõistes hull torm) ja vihm. Külm oli ka, nii umbes 8 kraadi. Selline pidi nende talv olema, kuid hetkel on selliste "talviste" ilmade jaoks siin liiga vara. Veebruar peaks siiski olema suve viimane kuu. Reedel viidi meid roadtripile ( ehk automatkale). Käisime kahes rannas Vaikse ookeani ääres. Ja teate mis, seal oli võrratu!!! Valge liiv, sinine vesi ja soe päike! Uskumatult palju on siin looduse poolt antud. Veetsime kuskil tunnikese rannas ja edasi läksime Scamanderisse kartulipõllule, kus nägime oma tulevasi töökaaslasi ja saime ühe vao kartuleid ära sorteerida diggeri peal. Näod said 5 minutiga tolmukatte alla. Aga tolm meid ei tapa, seega on kõik tip-top. Õhtusöögiks läksime Duncani õe juurde St Mary´sse.
Laupäeva päeval käisime Janega põldmarju või siis mampleid korjamas (inglise keeles blackberrys), me ei teagi kummad nad siis eesti keeles on (vastuseid ootame kommentaaridesse). Igatahes on need siin päris suured ja mahlased, enamus kadusid kõhtu ja mõned tõime koju ka, et Janele muffineid heategevus laadale müügiks teha. Õhtul grillisime kodus ja pärast seda viidi meid kohaliku eluga tutvuma pubisse. Kahjuks too õhtu seal väga palju rahvast ei olnud, aga saime ettekujutuse kuidas siin seltsielu käib. Koju saime tagasi kuskil 21 ehk siis peod siin pikale väga ei veni. Täna, pühapäeval koristasime hommikul maja, sest kinnisvara maakler tuli sellest pilte tegema, kuna maja läheb müüki. Pärast harja ja tolmuimejaga ringi hullamist, läksime Janega jälle jalutama. Korjasime koju õunu ja käisime jõe ääres päeva veetmas. Õhtul käisime Duncaniga koos pumbaga midagi tegemas, seletati meile küll, aga jutt oli üsna keeruline ka :D Aga äge oli, sest saime sõita auto kastis koos Twiggyga (Jane ja Duncani tõukoer). Nüüd vaatame filmi ja varsti ongi uneaeg. Meil Annega on siin tekkinud mingi hull unevajadus, esimesel ööl magasime 14 tundi jutti ja nüüd oleme igal öösel vähemalt 12 tundi maganud. Arvatavasti asi selles, et kõik on uus ja huvitav ning ingliskeelset juttu jälgida on hetkel üsna energiat nõudev.
Homme plaanime hommikul talus abiks olla, siis lähme linna töö saapaid ja riideid ostma ning pangakontosid avama. Õhtul lähme Duncani vanemate poole grillima. Panime šašlõki täna marinaadi ja homme teeme kartulisalatit, täidetud mune, singirulle ja õunakooki vabariigi aastapäeva puhul.
Praegu meil tegevust jagub ja vaikselt hakkame kohalike jutust rohkem aru saama. Algul tundus seis nutusem.
Tööd alustame laupäeval, sest praegu on veel natuke vara.
Üldiselt on meiega kõik hästi, muretseda pole vaja. Väikest viisi päikese poolt põlenud, aga selle üle ei kurdaks.
Olge tublid ja kaunist vabariigi aastapäeva Teile kallid!
Annie ja Anumärii (nii nad meie nimesid siin pursivad)

Kohal!

17-nda õhtul oli viimaks aeg kallitega hüvasti jätta ning sammud lennuki poole seada. Hinges valitses kerge ärevus, kas kõik läheb ikka plaanipäraselt!? Jõudnud Helsinkisse tuli vähe aega oodata, et siis Singapore lennule minna. Lend kestis 11 piinarikast tundi, kõik kohad, mis vähegi valutada said, valutasid. Singaporest edasi lendasime 7 tundi Melbourne´sse ning seejärel uuele lennukile ja Tasmaaniasse, Launcestoni. Lennujaamas oli meile vastu tulnud Jane, kes oli natuke "pettunud" et meie reis nii libedalt läks. Ükski lend ei hilinenud, ära me ei eksinud ja pagasid saime ka tervelt kätte, success :). Seejäreltulime Janega Ringaroomasse, kus saime end oma toas sisse seada ja puhata. Pärast 14 tundi und tuli juba täitsa inimese tunne peale. Uus päev tõi uued tegemised ning päevaplaan nägi ette lunchi Karmeniga Lost Farmis, tema töökohas. Maailmas üks enim hinnatud golfi mängimise kohti. Restoranist avanes miljoni dollari vaade ookeanile ning ära sai proovitud kalmaar ning kohalik Tasmaania vein.
Nagu needus on viimasel kahel päeval olnud siiń ilm küllaltki külm ja vihmane (esmaspäeval veel oli ilus). Nii et ja, me võtsime Tallinnast endiga vihma kaasa, arvestades seda, et siin polnud juba 7 nädalat tilkagi sadanud, jee!
Pärast õhtusööki läheme Jane ja Duncaniga Duncani vanemate poole veini jooma.
TFN-i avalduse tegime ka täna ära, selle saamine võib võtta kuni 28 päeva (tööle võime vist siiki varem hakata).
Homme läheme Scottsdale meile pangakontosid tegema ning tööriideid otsima ja õhtul pubisse kohalikega tutvuma.
Saime ka kahepeale telefoninumbri:  +61498580489. Mari numbrile ei ole mõtet helistada, sest levi tal kahjuks ei ole. Ja leviga on siin üldse nagu on.. igal pool pole.

Tööga plaanime alustada laupäeval, no vähemalt proovipäeva teha.

Nii et vabandused ette kõigi ees, kes lootsid meist rohkem kuulda... Netti meil isiklikku pole ja hädapärast oleme saanud Jane ja Duncani oma kasutada. Eks kui tööle saame (loe:palka teenima hakkame) tekivad ka võimalused oma netiks jne.

Mari ja Anne

Great friends are hard to find, difficult to leave and impossible to forget!

Aitäh kallid sõbrad, kes te võtsite vaevaks kohale tulla ja veetsite meiega selle toreda sõbrapäeva õhtu!

Varsti jälle ;) 

http://www.youtube.com/watch?v=CjNKO1EXf1E

Sincerely,

anne